Kolleeg Suurest meediamajast:
„Tere Ivan, ma lugesin su Postimehe lugu kultuuritegelaste nutust ja halast, nüüd ma teen neile kõva pai, et neid nii nimetan jutumärkideta.
See kultuuritegelane on samasugune sõimusõna Eestis nagu ajakirjanik. Tammsaare, Tuglas ja Vilde pööraksid hauas ringi, kui kuuleksid, et lapselaste kultuurieliit on noh teater, strippar marko ja sveta grigorjeva. Aga milles probleem? Probleem on humanitaaride üleproduktsioon, mida kütab euroametnike kari oma direktiividega, et täiskasvanud elanikkonnast peab 95% olema kõrgkooli diplom ja nii ongi tulemuseks professor Brigitta Susanne ja dotsent Pärtelpoeg, see on tänapäeva Eesti diagnoos.
Kõik räägivad praegu tehisintellektist, aga siin on kõik naturaalne, kuid ilma intellektita. Teen ettepaneku juurutada selle kõrgharitud lumpeni kohta, kes meie ühiskonnas laiutab ja käitub, nagu Balti laevastiku madrus aastal 1918, võtta kasutusele termin antiintellekt. Ja raha nende peale pole tarvis üldse kulutada, tehisintellektist on kasu palju, neist on vaid kahju. Meenutab see seltskond neid, kes avalikus saunas peeru lasevad. Neil nn. tegelastel, ajakirjanikel, kunstnikel, kirjanikel, näitlejatel, humanitaarteadlastel, sotsiaalteadlastel, lauljatel, suunamudijatel pole peale halva haisu midagi. Kui nende töö ei toida, pole selle järgi vajadust ega tellimust ja pole mõtet peaga vastu posti susata.“
28. oktoober 2025
Eelkõige on meil tegu kultuuri väär-, mitte alarahastamisega. Müürilehe seltskonna majandamise puhul on see perversne asjaolu, et seal saavad “pehmetel aladel” endale nime teha need, kes üheltpoolt ei kuulu kuidagi sünnipärasesse vaimuaadli seisusesse, samas ei viitsi niigi paljut, et kirjutada korduvalt nt Sirbi või Vikerkaare jaoks mingilgi määral viidatud, korrektselt vormistatud, teatavagi loogilise struktuuriga artikleid või raamatuarvustusi.
Stürmeri tasemel rentslilehes tuleb noortel hakkajatel pinaroheskribentidel hoopis vähem vaeva näha ja aega kulutada, kui väljaannetes, mis eeldavad mingisuguse kvaliteedikontrolli läbimist. Kambakraatiast tulenevalt meil asi hapuks läks 20 a tagasi, alles hiljem hakkasid püünele hilmuma uued ja uued Jaanimägid ja Kõivud – puha lääne narruste apologeedid.
Vaatan I. Makarovi PMi artiklit siis kah raamatukogus.