Ma pole mitu aastat kordagi kuulanud raadiot ja nüüd asjaolude sunnil sain paar päeva veidi osa Vikerraadio päevastest ja õhtustest saadetest (naabruses mängis raadio ja mina tegelesin aiatöödega).
Ma pole vist kogu oma eelmise pika raadiomehe elu jooksul kuulnud nii palju prügimuusikat, kus isikupäratud esinejad kannavad enamasti ebameeldivate häältega tuimalt ette mingeid mõttetuid tekste, nii et võrreldes sellega tundus talutav isegi Sünne Valtri, kes ka seal painas. Mõni tõesti hea 1960. aastate lugu Eestist ja mujalt sekka.
Täna aga oli päeval mingi saade, kus kuulajad helistasid otse-eetrisse, et oma arvamust avaldada. Panin tähele, et saatejuht tervitas helistajaid nimepidi ja mõtlesin, et näe, kuhu on see tehnika jõudnud – inimene helistab ja tema nimi on silmapilk tuvastatud, see siseministeeriumi jälgimiskaamerate lugu on ju võrreldes sellega lapsemäng…
Siis adusin, et kuulajate arvamusi filtreeritakse – saatejuhi läheduses istub mingi muidusööjast produtsent, kes võtab kõne vastu, küsib helistaja nime ja täpsustab, millest ja mis toonil too kavatseb rääkida. Siis suunatakse kõlblikuks tunnistatud kõne edasi saatejuhile, et too saaks seal edasi sõnavabadust simuleerida.
Sellist asja ei mäleta ma isegi hilisest nõukaajast mitte, kui inimesed helistasid tõesti otse eetrisse ja rääkisid, mis südamel oli. Osaliselt soodustas seda tollaste tehniliste vahendite piiratus, aga asi oli ehe. Mõnikord läks eetrisse ka sõim, mida saatejuht sai kohe alguses takistada, eriti kui oli proff ja ise istus helipuldi taga.
Nüüd, kui totaalne tsensuur ja kontroll valitseb nii „muusikaformaadi“ kui ka „kuulajate arvamuse“ vallas, täitubki eeter mingi isikupäratu kolkaliku ersatsmuusika ja hoolikalt filtreeritud inimeste „arvamustega“. On jäädavalt kadunud ajad, kui muusikud said oma lugusid otse Tõnis Erilaiu, Jaak Ojakääru, Vello Miku, Lauri Hussari või Tiit Karuksi saadetesse tuua, ilma et vahele ei kandiks ennast mõni harimatu monopoolse võimuga „muusikatoimetaja“.
Väga õige, et ma pole aastaid raadiot kuulanud, ei kavatse seda teha edaspidigi. Ainult olude sunnil, nagu juhtus seekord.
Ivan Makarov
30. mai 2025
Ühe saate puhul ei saa üldistusi teha. Küll ja küll on läinud eetrisse (ja läheb ka edaspidi) selliseid episoode, kus ollakse väga kriitilised. Teisalt – igasugu emotsionaalselt ülesköetud vanamehi, kes sageli ajavad sofistlikku mulli välja – mida siga ka ei söö -, ei peakski eetrisse laskma. Selleks on virtuaalsed pelleriseinad olemas.
Muusikamaitsest…ehhhee. Küsimus on selles, et tegu on meinstriimraadioga ning ennekõike on rõhk uudistel ning jutul (väga head saated tõepoolest – kuulan regulaarselt saateid Euroopa Aeg, Kuula Rändajat, Ökoskoop, Raadio Ööülikool, Reedene Intervjuu, Müstiline Venemaa, Võimla, Kajalood). Muusika kuulamiseks on ju teised saated ja raadiod ning podcastid. Mis ühele on hüva, see teisele jama. Ma tahaksin kuulda jutu vahele eksperimentaal- ja indimuusikat, aga saan aru, et see ei sobitu ju sinna (nt Ivo Linna ja Traffic’u asemel Vaiko Eplikku ja Röövel Ööbikut, Yes’i ja Jethro Tull’i kesk- ja hilisperioodi tüütuse asemel Soft Machine’i ja CAN’i). R2s on selleks näiteks Sander Varuski saated, mis sageli on temaatilised ning avardavad silmaringi. Klassikaraadios on õhtuti suurepärane Fantaasia saade Iga asi omas kohas ja omal ajal. Ma ei imesta, et ühe partei tegelased rääkisid R2 kinnipanekust – selle partei Isa-ideoloog aeg-ajalt edvistab partei kodulehel muusikamaitsega – peamiselt kantriga -, mille puhul madalalaubalisus paistab kilomeetrite taha.
Tsensuur on seal muutunud totaalseks. Programmide Dalet, siis aga Radioman rakendamisega kehtestati totaalne kontroll eetri üle – stuudiost koristati kõik võimalused, et saatejuht üldse saaks mingit muusikat kaasa tuua (CD, pulgad jne). Moodustati igasugused kohustuslikud muusikakogumid, teistele lugudele kehtestati paroolid, mida isegi vastutavad toimetajad ei omanud – ainult tsensori käe- ja silmapikendus helirežissöör. Mäletan, kui Märt Treier kutsus mind Vikerhommikusse ja ma võtsin kaasa loo Kadrioru Buratino, seal oli veel viimane CD-mängija. Helinaine sattus paanikasse, aga Märt ütles – olgu. Lugu läks eetrisse, helinaine läks esimesi sõnu kuuldes näost kaameks ja sosistas neid järgi õudusega… Nii see oli, sõber, ma olin ju seal sees, 30 aastat, iga jumala päev, nüüd on veel hullem. Muusikajuhiks pandi muusikalise hariduseta keskharidusega R2-st ea tõttu välja langenud tüüp, isegi Elgula oli vihane, aga pärast taltus. Kes ei taltunud, on sealt ammu välja söödud, teevad näiteks Meediavalvureid jne. Ma tegin seal lõpuni eranditult otse-eetri saateid, et keegi neid ära solkida ei saaks, ise istusin puldis.
Ju siis riigimeedia kopeerib erameedia, sh PM glavlitilikke meetodeid. Mul nt kustutati aasta eest kommentaarid, kus vestlesin kellegi naisterahvaga Mihhail Velleri arvamuste väärtuse üldse (daam ütles, et talle ei istu too kirjanik/publitsist üldse, ma väitsin vastu, et lugejaid-televaatajaid oli tal omal ajal ka naaberriigis, kes tunnistasid mulle et да, он очень эмоциональный персонаж). Kustutati ära – ära kiida vene keeles kirjutavat publitsisti, ära analüüsi, kiida seeasemel taevani preemiate laureaati Sveta Grigorjevat – see ju ka venalane, a see-eest vastuvõetavate veendumustega. Kui NII ilma mingisuguste hea tava rikkumiseta kustutatakse oma nime all kirjutet kommentaare, näitab see PRostimehe tsensuuri ülimat taset.
Võib-olla ERR on võtnud siis šnitti.
Piret Kriivani igapühapäevane Eesti Lugu ja Keelesaade on ikka vägagi kuulatavad. Päevakohaste teemade puhul ka varjamatult eestimeelsed.
Nõus. Paraku on Piret seal “viimne mohikaanlane”. Süsteem ootab vaid “õiget hetke”.