Kuna ETV on jälle katkestanud vana Yorkshire politseiseriaali „Südameasi“ näitamise, ikka riigimeediale kohaselt – ootamatult (teisipäevast), tseremooniatult ja ilma selgitamata – jäi mulle vaid kaks selle kanali saadet, mida vaadata – AK ja Esimene stuudio. Täna õhtul aga lülitasin ettevaatamatusest televiisori sisse mõni minut enne uudistesaate algust – ja kahetsesin: mitu vanemat meest, pillid käes, pomisesid pahade häältega pigimustalt mingit jama. Selgus, et tegemist oli ETV „kultuurisaatega“.
Ausalt, kui ma edaspidi kuulen sõnu „ETV kultuurisaade“, haaran revolvri järele. Õigemini haaraksin, aga erinevalt hambuni relvastatud Vooglaiust ja Martin Helmest pole mul teist.
Kusjuures ka AK ei ole ersatskultuuri mõttes turvaline: eile pajatati seal pikalt ja igavalt Marta Vaariku galeriis Artrovert (nähtu põhjal pigem …vert, kui Antrovert) avatud näitusest „1kõik“.
ETV nimetas autorit „kunstnikuks“ ja AK väitel „teosed on valminud kõikides Vaariku lemmikmeediumites: foto, maal, video ja performance, skulptuur ning kunstnikule kohaselt on kohal ka sotsiaalsed teemad.“
Vaatasin ja mõtlesin, et miks sellist asja näidata just siis, kui kunstnike liit nutab taga temalt väljapetetud 700 000 eurot? Kui lugupeetud Vaarik on kunstnik, siis mina olen sinisest kaheksajalast kväärakrobaat. Inimesed ju vaatasid ja mõtlesid, et ei ole väljapetetud 700 tuhandest enam üldse kahju, kuna see raha oli niikuinii inimkonna jaoks kadunud. Jubedad kritseldised, ennast kunstnikuna esitlenud kelmi Ostap Benderi suurteos agitatsioonilaeval „Skrjabin“ oli võrreldes Vaariku loomepiinade viljadega Tiziani pärandile palju lähemal. Bender aeti tema „kunsti“ nähes laevalt kohe minema, Vaariku näitus aga jääb avatuks 27. juunini.
„Tõrksa muula sabaga tehtud joonistus oleks Ostapi pannooga võrreldes paistnud muuseumiväärtusena. Obligatsioonide külvaja asemel oli Ostapi vallatu käsi maalinud mingisuguse puunoti, mille ülemises osas oli suhkrupea ja käte asemel peened väädid,“ kirjeldavad raamatu „12 tooli“ autorid Benderi „teost“. Kirjelduse põhjal võetaks Ostap Eesti kunstnike liidu liikmeks lausa avasüli.
Tänaõhtuses AK-s aga jätkati eesti vaatajate hirmutamist koleteostega – sedapuhku oli „kunstinäitus“ avatud KuMus ja plätserduste autoriks naiskunstnik Kongi. Muide, milline kokkusattumus – täna hommikul näidati Kanal 2-s hobust, kes samuti maalib, aga tal oli erinevalt meie kunstnikest vähemalt huumorimeelt, sest ta hirnus kaamerasse.
Aga võib-olla olen ma ebaõiglane ja riigitelevisioon lihtsalt teeb pilli magusaks – et 700 000 läks inimestele, kes on omal alal palju andekamad.
Ivan Makarov
21. mai 2026
See pildi seeria ütleb kõik, mis lääne kultuurist jäänud veel on, asi seegi, parem ikka, kui üldse mitte midagi. Kui nõukaajal koolis käisin ja kunsti tunnis joonistasin kriipsujukusi, sest rohkemaks polnud ma võimeline, sain kahe ja veel suvetõõle, nüüd oleks see ikka viimase peal kunst, võrreldes vekalistidega.
Kusjuures ma nagu taipasin omal ajal, et, tuleb selline kunstiline 200 aastane plaaniniline plaan. Tuligi e200, oma poole aastase vekalistide plaanimajandusega. Kahju, et mu peksjast kunsti õpetaja paari aasta eest ära suri, enam ei saagi näidata , et nüüd ongi kriipsujukudest saanud õige kunst.
Nõgene, kui Reikopi abikaasa anaalist puurimisest uut corona kahte ei levita, siis ok. Nõges ütles õieti, et see värd valitsus peab kaduma
kuule hetero, ma saan su murest aru, aga siin räägitakse kunstist, mitte näo peeretustest, Imre pani täppi, et ………Kunstil ja kuntsil on vahet.
see ilusa sabaga männi pargis orav, ei vasta absoluutselt valitsuse oravatega, lubas tema nime all, kätte maksta, praeguse reformide õige nimi oleks lusitaania tigu ja mürgine millimeetrine puuk.