Eesti esmaspäev algab järjekordse jaburusega; seekord spordielus: ETV Terevisioonis näidati mingeid Eesti meistrivõistlusi, kus Tartu korvpalliklubi neegrid mängisid Pärnu korvpalliklubi neegritega (vaataks siis parem juba NBA mänge) ja Delfis ilmus lugu „Spordirahvas algatas Tõnis Sildaru käitumise tõttu kampaania. „Lõhestav on vägivald, mitte valged sokid“, kus on muuhulgas kirjas:
„Paljud Eesti tippsportlased jagasid laupäeval sotsiaalmeedias fotosid, kus neil olid jalas valged sokid. Sarnaselt Eesti Olümpiakomitee (EOK) veetavale valge kaardi päevale sümboliseerivad sokid tolerantsust, hoolimist ja positiivsust. Teiste seas jagasid sotsiaalmeedias fotot valgetest sokkidest Johanna Talihärm, Grete Gaim, Kreete Verlin, Allar Raja, Harri Lill ja ka endine EOK president Kersti Kaljulaid.“
Minu teada sümboliseerivad sokid kõigepealt sokke, nii et isegi punaseid sokke kandev inimene ei ole ilmtingimata kommunist ega mustade sokkide pooldaja satanist. Aga kui pole medaleid, et neid kaela riputada, siis ajavad valged sokid asja kuidagimoodi ära. Kaljulaid aga, kes peab ennast vist ka mingiks sportlaseks, täidab kestvalt tigeda aktivisti rolli, näidates oma halba lastetuba – kord ilmub riigikokku mingis deviisiga maikas, ei ütle inimestele tere, teeb akna peal taskulambivempe ja nüüd siis postitab oma sokkidesse pakitud vanainimese jalalabasid. Mis järgmisena – kas konnasilmade kohal pussitatud lehkavad valged sussid? „Tühi süda“ sobiks ehk paremini.
Ja selline võidakse jälle upitada Eesti p.residendiks?
Sildarude perekonna siseasjad, mis mind absoluutselt ei huvita, on selle perekonna enda, nende advokaatide ja Eesti õigussüsteemi lahendada, mitte aga kõngenud kolhoosikorra tavade pärusmaa, kui parteikomiteed sekkusid pereasjadesse ja „seltsimehelikud kohtud“ lõid inimesed häbiposti.
Ivan Makarov
11. mai 2026
Mis kasu on medalitest ja spordist, kui inimene pole õnnelik? Igasugused “saavutused” ja “võidud” pole midagi väärt, kui need saavutatakse vägivallaga, veri ninast välja, oma õnne ja pere hinnaga. Kui sportlane kaotab õnne, tervise ja pere ühe plekitüki ja peotäie paberitükkide pärast, siia pole see võit, vaid kaotus.
Tippsport on raha, vägivald ja kurjus. Parem pühendada see aeg oma perele, lastele.
Sildarude pere juhtum näitab traagilist pere hävingut, kui õnn visatakse spordi verisele altarile. Isa ohverdab oma lapsed, et saavutada “võit”, raha, rauatükk, kuulsus, “edu”. Kaotatakse kõik, saavutatakse mitte midagi.
Teie ise ilmselt ei tahaks, et teie perekonna siseasju arutataks meedias. Ja “paberitükid” on kõigest vahend arvete maksmiseks, teil on arved väiksemad, tippsportlastel kordades suuremad. Noore Sildaru võidetud olümpiamedal tõi palju rõõmu nii temale endale kui ka eestlastele. Ei ole vaja demoniseerida ei sporti ega seda konkreetset spordiperet, see pole kena. Avalik lintšimine on alatu. Kui teie ei pea lugu spordist, siis on see teie õigus, kuid raske töö ja andekuse abil võidetud medalite nimetamine “plekitükkideks” pole ei õiglane ega viisakas.