Inimeste usk jumalasse väärib lugupidamist, kuid selle usu ekstremistlikud vormid küll mitte. Ei saa heaks kiita ei kristliku kiriku inkvisitsiooni kohutavaid kuritegusid ega radikaalsete islamistide inimsusevastaseid metsikusi, rääkimata Moskva patriarhaadi poolsest genotsiidile utsitamisest.
Eesti on ilmalik riik, samas võivad inimesed vabalt uskuda jumalasse, kes kuidas teda endale iganes ette kujutab. Kuid igal asjal peaksid olema mingid mõistlikud piirid. Kui Objektiiv ei tegeleks poliitika ja propagandaga, ei oleks selles väljaandes toimuv ühiskonnale oluline, las inimesed tegelevad oma usumudeliga terviseks. Kuid täna ilmus Objektiivis pikk kolumn, mille kvintessentsiks on järgmine väide:
„Kogu meie teadus ja tehnika on parimal juhul õnnestunud hüpotees, mis võib järgmisel hetkel osutuda eksituseks – hea, kui sellel eksitusel ei ole meile saatuslikke tagajärgi.“
Sellist tagurlust ei ole sel sajandil endale lubanud isegi katolik kirik mitte. Lahkunud paavst Franciscus, tark jesuiit, kutsus paar aastat tagasi teolooge üles „vahetama paradigmat“, võttes arvesse teaduse ja kultuuri saavutusi ja inimkonna kogemust. Paavst tunnistas nii evolutsiooni kui ka „suure plahvatuse“ teooriat ja muutis oma teoloogiaakadeemia põhikirja.
See, et arenenud tehnoloogiate ja teadusega Eesti on muutumas „rooma paavstist suuremate katoliiklaste“ asurkonnaks, on hämmastav. See fanatism ja tagurlus on imbunud ka poliitikasse, lausa riigikokku. EKRE häälekandjas Uued Uudised ilmus19.04 sama autori lugu sellest, et kõik mitteusklikud olevat rumalad egoistid ja tehti ettepanek: „Äkki tuleks kirikule ülesandeks teha eesti lapsi lihtsalt massiliselt ära ristima hakata? Äkki see aitaks neid lõplikust vaimsest allakäigust päästa?“ Tuttav kõnepruuk: „kirikule ülesandeks teha“. ENSV kommunistid ka tegid koolidele ülesandeks eesti lapsi massiliselt „oktoobrilapsendada“ ja „pioneeristada“. Muide, Venemaa oktoobriputšile järgnenud genotsiid ei olnud mitte käputäie komissaride, vaid nende käsilaste ehk miljonite ristitud inimeste kätetöö, teisi polnud ju siis võtta: revolutsioonilised marodöörid, mahalaskjad, vangivalvurid jne olid kuni 1917. a. tublid kirikulised.
Tänane Objektiivi kolumn lõppeb aga järjekordse nõudmisega – mida „peavad“ tegema Eesti juhid, kes „narrust tarkuseks peavad“: nad peavad selle riigi ülesehitamisel „arvestama Jumala seadustega.“
Jumal hoidku meid selle eest. Kui tema oleks visanud Isaac Newtonit õunaga, siis tabaks ikka märki.
Ivan Makarov
04. juuni 2025
Revolutsionäärid ja komissarid olid enamuses juudid. Juutluse ja kristluse erinevus on muidugi mikroskoopiline. Samuti islam. Kõik kolm on totalitaarsed monoteistlikud sektid – demokraatia vaenlased. Demokraatia leiutasid paganlikud kreeklased ja roomlased.
“Juutluse ja kristluse erinevus on muidugi mikroskoopiline.!
Milles see “mikroskoopilisus” aulise Vanaisa arvates seisneb? Kas selles, et Jeesus juutidele ütles, et
“Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa.” (Johannese 8:44)
ja et juutide Talmudi kohaselt “Jesus was sent to Hell, where he is punished by boiling excrement for mocking Rabbis” (Gittin 56b, 57a)?
Mulle paistab, et auline Vanaisa võtab tõe pähe absurdikontseptsiooni nn “judeokristlusest” (milline kontsept Läänes ca sama vana kui bolshevismus) ja mille juurutamise sihiks sugereerida postkristlikus Läänes juutluse ülimuslikkust kristluse suhtes. Ja millest XXI sajandi Läänes sihuksed õelad sektid välja aretatud nagu see Eestiski nn “geikristlusena” end litutlema upitet. Ja kord juba selle idiootliku “judeokristluse” konksu alla neelanud, “unustab” auline Vanaisa ära selle, KUIDAS bolshevismTEGELIKKUSES tegelikkuses kristlusega nii Venes kui Hispaania kodusõjas käitus.
Sellestsamast judeomarksistlikust antikristlusest on võrsunud ka siinse Ivani “teaduslik ateism” oma ignorantse propagandajuraga – ajaloolisele tegelikkusele vastavast kristlikust inkvisisatsioonist ei tea see võitlev ateist muud kui vaid seda, mis talle nõukogude haridus kõrvade vahele istutand.
Muidugi on üleelusuuruselt naeruväärne see “tolerantsus”, milliselt upsakalt positsioonilt üks ignorandist “teaduslik ateist” religioossetele inimestele näpunäiteid jagab.