Kolleeg Suurest meediamajast:
„Ivan, ma lugesin su teksti luigelaulumeediast ja selle valgevene sõjardreporterist ja jäin korra mõttesse. Ma käisin koolis üleminekuaegadel, kui tõesti pommid plahvatasid ja karjääridest võeti iga päev laipu välja ning mäletan, kuidas meie koolile tehti pommiähvardus. Lastel oli väga hirmus, see polnud üldse lõbus. Ja mingi duura võtab ning kirjutab, et kui lahe oli, et koolile tehti pommiähvardus. Mis ema sa selline oled?
Nüüd mõned sõnad halvast ajakirjandusest ka, kuna see on halvasti maskeeritud vastupanu eestikeelsele haridusele, pakendatuna empaatiat nuiava ohvrirolli pakendisse. See pole arvamuslugu, vaid poliitiline positsioon, mille eesmärk on õõnestada ühiskonna konsensust eestikeelse hariduse vajalikkuse osas. Oma olemuselt on see lihtsalt labane manipulatsioon. „Mu lapsele oli kõige rõõmsam päev siis, kui koolidele tehti pommiähvardus.“ See on provokatsioon – luua paralleel haridusreformi ja pommiähvarduse vahel on küüniline ja vastutustundetu, eriti kui sihtrühmaks on hirmunud lapsevanemad. See ei aita haridust paremaks teha, vaid külvab paanikat ja umbusaldust Eesti riigi suhtes. Järgmine tõsiasi: mitte keeleõpe ei tapa motivatsiooni keelt õppida, vaid Keskerakonna, Vene Delfi jt. vastupanu sellele. Begunkova esitab reformi kui allakäigu algust, aga unustab, et kümneid aastaid venekeelses süsteemis õppinud lapsed on olnud Eestis teadlikult alal hoitud paralleelreaalsuses, kust nad ise välja ei saa ning see paralleelsüsteem kasvatab Eestis põlvkondade kaupa peale uusi solvunuid, kes pärast ei saa minna korralikult tööturule ega lõimuda ühiskonnaga. Luigele tähendab see raha, Keskerakonnale valijaid ja jälle raha, aga Eesti riigile teeb see kahju. Kui nüüd lõpuks avaneb võimalus neil päriselt ühiskonnas osaleda tänu keeleoskusele, siis selle asemel et neid toetada, levitab Delfi vantajakirjanik jutte katastroofist.
Laste motivatsiooni tapab mitte eesti keel, vaid vastuseis, lapsed on just need, kes saavad veel midagi õpitud ja muudetud. Sellised begunkovad lihtsalt rikuvad oma laste elud ka ära. Kui õpilane oskab tegelikult kuuenda klassi tasemel matemaatikat, aga saab kolmesid, siis on probleem hindamissüsteemis või lapse eneseorganisatsioonis, mitte keeles. Kui laps on matemaatiliselt andekas ja saab koolis halbu hindeid, siis tuleb küsida, miks ta ei kohandu uue süsteemiga. Kas süüdi on keel või hoopis vanemad, kes ei toeta piisavalt ega suuna oma last tuleviku poole, vaid kinnitavad, et kõik on halvasti?
Artiklis on ka väide, et „motivatsioon vähenes kõigil“. Mida kuradit? Eesti koolides on palju muukeelseid lapsi, kes õpivad edukalt eesti keeles, arenevad kiiremini ja integreeruvad. Aga neid edulugusid Begunkova ei maini, sest need ei sobi tema hoiakuga. Kõige iroonilisem on see, et autor on Delfi venekeelse portaali reporter-toimetaja, ehk osa meediaväljast, mis aastaid on takistanud avalikku diskussiooni haridusliku segregatsiooni teemal. Nüüd, kui lõpuks võetakse midagi ette, esineb ta eestlaste ja eesti keele ohvrina.“
05. detsember 2025
Fakt, et Makarovi sõber “käis koolis üleminekuaegadel” on ühest küljest hirmutav—tavaliselt on tema poolt promotava maailmavaate tekkepõhjusteks kõrgvererõhuravimite kõrvaltoimed või Alzheimer—aga teiselt poolt seletab tema soovi anonüümseks jääda: ilmselt oleks häbi sõpradele ja kolleegidele seletada, et “vabal ajal olen püsikolumnist endise ekreiidi draamablogis.” Idee, et tundmatus võõrkeeles matemaatikat õppides saab aeglase edasimineku põhjuseks olla ainult isiklik lohakus, vanemate vähene entusiasm, või vene Delfi ja Keskerakonna õõnestustöö, on muidugi geniaalne. Meediamaja-tüüpi tšuhnoidid võiksid enne võõrkeelse matemaatika teemal seletamist proovida mõnes võõrkeeles tualeti asukohta küsida. Ajalooliselt on see selliste jaoks suur probleem olnud—English sakib, vene keelt ei õpi trotsist, ja saksa keel lahkus koos härraga valgesse Euroopasse. Ja üleüldse, miks valada krokodillipisaraid Begunkova laste pärast, kes jäävad väidetavalt ilma unikaalsest võimalusest “areneda” (milleks? Malluka fänniks?) ja “integreeruda” (jällegi millega? Perssekukkunud eesti boomeritega? Noorte eestlastega integreerumise jaoks olls kergem
inglise keelt õppida ja ennast ukrainlaseks nimetada)? Ilmselgelt ei võiks Begunkova lapsed meediamaja vähem huvitada—üleminek eestikeelsele haridusele on viis eestlaste (põhjusega) mudamadalal asuvat rahvuslikku eneseuhkust tõsta. Venekeelsed lapsed on täiesti kõrvalised—“integreeruvad—great, sooritavad enesetapu—even better.” Makarovi-sarnaste jaoks on sellel ka “added bonus,” et saab näha, kuidas mitte-eestistunud rahvuskaaslased kannatavad—väike aga ilmselt südantsoojendav dividend aastakümneid kestnud Smithersliku eestlaste kintsukraapimise eest.
Ise ka aru said, millest kirjutasid, mitte sittagi ei saanud su plärast aru. Nagu oleks vene koolis studeerinud.
No shit, et ei saanud—sinusugused on elav tõestus, et pärisorjuse universaalne lõpetamine oli kategooriline viga. Algkooli suutsid omal ajal lõpetada?
Ja “tudeerinud,” mitte “studeerinud,” sa f*cking lupard.
Tead, kes teisele nime annab, see ise on, kes teisi rõõkuriteks sõimab, see ise suurem rõõkur, ropendada pole ka ilus, hoopis sul lasteka haridus, kui nii segast juttu aetakse ja teisi daunideks sõimatakse, egas muud, soovin edu.