Konservatiivi seisus eeldaks muuhulgas soliidsust, väärikust ja kirjandusklassikale omast sõnavara, kuid teatud poliitiline leer on oma retoorikaga viinud selleni, et konservatiive Eestis seostatakse eeskätt räuskamise, agressiivsuse ja koprolaaliaga. See, missuguseks on muutunud osade riigikogu liikmete kõnepruuk, teeb häbi Eestile ja meie kultuurile. Eestikeelsetest solvangutest nendele enam ei piisa ja mõned lähevad EV parlamendis aegajalt üle lausa vene nigelakeelsusele.
Väike näide täna ilmunud täiesti tavapärasest vaprast (ehk anonüümsest) Uute Uudiste artiklist „Michali ministrid ja muud oravad loovad valimiste eel üha uusi utoopiaid“ – „rahvuskonservatiivid“ kasutavad orava kujundit sama tseremooniatult, nagu seksuaalvähemused kasutavad vikerkaart:
„punnitavad, pisarad silmis, endast välja üha jaburamaid ideid…“;
„rottoravad Sõerd ja Võrklaev“;
„ministrid panevad segast edasi“;
„äärmusliberaalne minister“;
„Eesti võimutsevad äärmusliberaalid“;
„Euroopa Komisjoni sigadused“;
„äärmuslased inimõiguste keskusest“;
„homoagenda käilakuju“;
„transvestiidisõbralik vasakradikaalne riiklik (sõja-) propagandakanal ERR“ jms.
Tegemist on parlamendierakonna organiga, mida rahastatakse maksumaksjate taskust. Ja kõiki neid silte ja väljendeid on nendes lugudes nii ohtralt, et ei jää kohta faktidele ja argumentidele. Oponendid on järjekordselt põhjalikult läbi sõimatud, kuid kui sellele osutada sotsiaalmeedias, saab kaela täiesti valimatut sõimu, kus kõige leebem sõna on „loll“. See ongi tase, millele on meie „konservatiivne“ meedia alandanud oma pooldajad: sõim, solvangud ja ähvardamine on saanud normiks. Samas kui Jürgen Ligi, vastates riigikogus järjekordsetele solvangutele ja süüdistustele, palub küsijat vastuse ajal mitte naabritega rääkida ega grimasse teha, kargab püsti samas reas istuv „küsija“ lähisugulane, mees või kasupoeg, ja hakkab süüdistama ministrit lugupidamatuses naise vastu. Et tuleb umbusaldada ja lausa peksa anda, kui minister ei kuula alandlikult agressiivset sõimu ja takka ei kiida.
Ometi on ju EKRE-s poliitikuid, kes ei ole sugugi vähem teravad, kuid jäävad sealjuures viisakateks. Täna üsnagi mõistlikult esinenud Mart Kallas on olnud Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees ja oleks võinud saada ka volikogu aseesimeheks, kui mõni tollane keskerakonna fraktsiooni poliitik ei oleks seda kategooriliselt vetostanud. Mardi vastu pretensioone ei olnud, küll aga tegi tema edutamist võimatuks fraktsiooni naisliikme riiakus, kelle kõik sõnavõtud olid nii sisutühjad ja agressiivsed, et fraktsioon jäi varumeeste pingile vaatamata isegi Kõlvarti enda soosivale suhtumisele.
Kõik lõppes sellega, et pärast seda, kui erakonnast visati välja peaaegu kõik sellele kuulsust toonud poliitikud, kaotas EKRE pealinnas valimised, fraktsioon lakkas olemast ja Kallaski kaotas mandaadi. Selle põrumise eest peaks võtma vastutuse erakonna esimees, aga kus sa sellega – ta jahub ikka sellest, et Eesti hädades on süüdi ukrainlased ja et Orban ja Trump on kangelased (üks lakkus Putini taldu ja teine nimetas Jaapanit ühendatud islamiriigiks)… See selleks, aga kui hea fraktsioon oli – Raivo Põhjakivi, Urmas Reitelmann, Harri Kingo… Kaotasime küll kaks liiget keskerakonnale ja veel kaks Isamaale, aga näiteks “prügikuninga” lahkumine oli küll positiivne sündmus.
Mart Kallase viimast avaldust aga tsiteeriks meelsasti: „Jätkuvalt on Tallinna linnaruumis Stalini preemia laureaadi, küüditaja ja märtsipommitamise kaasakiitja Juhan Smuuli nime kandvad tee, viadukt ja sild. Lisaks on tulemas Smuuli arendus. Samuti seisab nähtaval kohal punastele ametiühingutele püstitatud ausammas Toompuiesteel… enne kohalike omavalitsuste valimisi pandi öö varjus Mustamäele ausammas Mahatma Gandhile. Milleks? Mis seob teda Eesti, Tallinna ja Mustamäega? See on India pehme imperialistlik maailmaplaan kinkida oma usujuhi vormivalusid kogu maailmale. Ainult nõrgad riigid ei suuda “ei “ öelda! 35 aastat taasiseseisvust ja ikka arutame selliste teemade üle, mis oleks võinud ammu unustatud olla! Natsisaksa sümbolid kadusid linnaruumist ühe käskkirjaga!”
No näete – EKRE üks tugisammastest, aga ei ühtki solvangut kaasinimeste aadressil. Loodetavasti vana hea Mart K. püsib ja korvab veidigi seda mainelist kahju, mida tekitavad erakonnale pereklanni avalik ebaviisakus ja Uute Uudiste lakkamatu anonüümne räuskamine.
Ivan Makarov
17. juuli 2026
Jah. Ka Rohke Debelakk viitas hiljuti oma uudistes sellele (panen mälu järgi oma sõnadega kirja), et on alusetu süüdistada teatud erakonna teatud inimest teatavas koostöös teatava teise parteiga, sest parteide vaheline koostöö toimis viimati üle 30 aasta tagasi. Kui kohutav, et Lääne järgi joostes on naturaalselt üle võetud ka kõige lamedamad solvangud ja sopaloopimised ning sellest on tehtud uus normaalsus, poliit-tsirkus, millega peab kokku puutuma ja arvestama igaüks, kes tahaks midagi pealinna ja suuremate linnade poliitikas ka päriselt teha või kellel on veel säilinud (vist küll vaid sellepärast, et vanusenumber piisavalt väike on) mingid ideaalid, põhimõtted, viisakus. Seda kõike ehk taolisi poliitikuid kujuneb aga järjest vähem, sest millest on tänapäeval veel eeskuju võtta? Pakun välja teooria, et kurja juur on raha: miks on poliitikas ja poliitikutel raha? See on vale koht, kuhu maksumaksja seda panema peaks. Sest seal, kus on raha, tõmbab see ligi halva moraaliga ja kasuahneid inimesi ning raha ja võimu säilitamine on juba ammu muutunud omaette eesmärgiks, seda kahjuks rahva teenimise arvelt. Kas poliitikutelt raha ära võtmine tooks kaasa mingi halvenemise? Äkki läheks asi hoopis paremaks ja poliitikaga tegeleks need, kellel on ka sisuline huvi? Sest üle on võetud diktaatorite endi meetodid ja käitumine ka naaberriikide suhtes: kui oled sõber või jagad maailmavaadet, siis naeratame ja teeme koostööd, aga kui omad erinevat maailmavaadet või käitud halvasti, siis süüdistame ja mustame, isegi kui selleks on tegelikult põhjust. Miks ei võiks lihtsalt jääda viisakaks ja väljendada oma erimeelsust kultuurselt? Nii see kui kogu muu poliitiline tsirkus on läinud nii kaugele, et ma ei imesta, kui kogu selle sopaloopimise keskel ilmub “kuskilt” ootamatu jõud, kes pehmelt öeldes tuule alla teeb. Naabrite mustamine ei aita kuidagi kaasa viisakale, kasvõi reserveeritud ja piiratud kuid vajalikule koostööle tulevikus, selle asemel see provotseerib asjatult ja kokkuvõttes jätab väiklase mulje. Ka selles käitumises on võetud õppetunde just nö. Lääne poolt (mitte et neid peaks just ida poolt võtma), aga unustatakse ära, et nö. lääne pool on suuremad riigid, kelle väljaütlemiste taga on veidi rohkem inertsi. Ilusad näited ja mõistlik meel jäävad kahjuks just 30 aasta taha. Arvata on, et selline aeg saab uuesti tulla vaid peale järgmist suurt kriisi või isegi vabadusekaotust, sest inimesed ise ei olegi tahtnud seda hoida ega väärtustada, eks siis peavad sellest vahepeal jälle ilma jääma, et aru pähe tuleks. Samas kes teab, kui seda ka ei juhtu, läheb kõik vanamoodi edasi ja eks ikka halvemuse suunas. Äkki teeme kunagi silmad ette isegi Läänele?