Täna sattusin Eesti kohaliku venekeelse telekanali Kanal 7 HD (Duo Media Networks) saatele „Baltija“, kus anti muuseas sõna mitmele Läti kohalike valimiste vene kandidaadile, kes rääkisid resoluutselt vene keele juhtivast rollist ja vajadusest taastada vene kohanimed, igasugused Puškini tänavad ja muu. Anti sõna ka lätlastele, aga neid esitleti rõhutatult võõrastavalt.
Siis jõudis järg traditsioonilise holokausti osani, kus „r“ tähte ähmaselt põristav mitteüllatava perekonnanimega saatejuht rääkis pikalt legendaarse Läti lenduri ja vabadusvõitleja Herberts Cukursi likvideerimisest. Ja kuigi saatejuht möönas, et Cukursi süüd juutide tapmises pole siiski ametliku juurdlusega tõestatud, rääkis ta pikalt lenduri väidetavatest kuritegudest ja sellest, et Mossadi salk leidis lätlase Brasiiliast, kus mees ei varjanud ennast avalikkuse eest, vaid oli uhke oma nime üle, meelitas kohtumispaika ja tappis.
Loomulikult ei räägitud sellest, et nõukogude okupandid hävitasid ja küüditasid põlisrahvaid ehk lätlasi ja leedulasi. Nagu teada, ei suhtu Iisrael ise hästi nendesse, kes tema enda piiri ületavad ja seal inimesi hukkavad. Ja mitte sõnakestki 1800 eestlase hukkamises või represseerimises süüdi olnud toredast läti kodanikust juudist Idel Jakobsonist, mis oleks ju ülimalt teemakohane – et näe, missuguseid koletisi seal Lätis peale Cukursit veel leidus. Kaitsepolitsei andmetel oli Jakobsoni tegevuse kohta kogutud tõendite põhjal alus teda kahtlustada vähemalt 1800 isiku represseerimises. Sealhulgas vähemalt 621 isiku puhul kinnitas ta oma allkirjaga ettepaneku kohaldada nende suhtes kohtuvälise karistusena surmanuhtlust. Aga elas Eestis õnnelikult oma loomuliku lõpuni, kogunisti autasustati ja mitte mingi eriteenistus teda ei hukanud.
Selline betoneeritult ühepoolne ajalooline „tõde“ siis – kannatajaks oli ainult üks, kõige tähtsam rahvas. Milleks näidata sellist primitiivset baltivastast propagandat Eestis elavatele venekeelsetele elanikele ajal, kui Venemaa läks üle teise riigi piiri ja tapab seal massiliselt inimesi?
Tähelepanuväärne, et fašistliku Venemaa suurpidustustele 9. mail 2025 tulid Moskvasse nii Palestina kui ka Iisraeli ametlikud delegatsioonid. Ja selles pole midagi imelikku: nii Venemaa kui ka Iisrael peavad oma ajaloolisi tõdesid teiste rahvaste tõdede ülesteks ja ainuõigeteks ning nende kahe tõed langevad paljus ka kokku.
Ivan Makarov
07. juuni 2025
Võigas tõesti.
See on siin asjalik kirjutis tõesti. Nagu postituse lõpust on näha, on I. Makarov nüüd võtnud diferentseerituma hoiaku Iisraeli suhtes. Ühelgi rahval ei ole õigust oma rahvuslikust tragöödiast teha maailma ajaloo kõige tähtsamat sündmust, mingit moraali lakmuspaberitesti, kehtib nii Iisraeli kui – mis seal salata – Eesti puhul. Iisrael ei ole andnud armeenlaste genotsiidile ametlikku hinnangut (Holodomorile ka mitte), paraku ka Eesti armeenlaste genotsiidile mitte. Ainult Herkel ja Käsper on viimasele kurvale sündmusele korduvalt tähelepanu juhtinud.
See on imetlusväärne, et telekas vene keeles Cukursi likvideerimisest rääkimine (midagi, mis juhtus teatavasti Külma sõja ajal) tekitab autoris emotsioone, mida kahe- või kolmekümnekordse “Mariupoli” korda saatmine Iisraeli poolt eelmisel aastal ei tekitanud. Aga sobib ka see. Järgmisena võiks autor enda jaoks lahti mõtestada, et kas Nevzorovi (kes kohe Venemaalt jalga laskmise järel Iisraelis tuuritas), Piontkovski, Gordoni (kes Cukursist oluliselt malbemate indiviidide tänapäevaseid likvideerijaid sõbralikele intervjuudele kutsub) ja teiste autori lemmikute sajaprotsendine Iisraeli-toetamine on ikka kena asi, ja kas need inimesed väärivad pidevat tsiteerimist ja fännamist. Nagu autor kirjutas: “nende kahe [Iisraeli ja Venemaa] tõed langevad paljus ka kokku.” Viimasena võiks arutleda, kas Vooglaiu (kes julges—ainsana eesti poliitikutest—omal ajal soovitada, et äkki ei peaks Venemaast oluliselt aktiivsemalt ja resultatiivsemalt lapsi tapvat Iisraeli kriitikavabalt jumaldama ja kummardama) omal ajal “antisemitismi” pärast kottimine oli ikka kena tegu. Ja kas Iisraeli ülikoolidega koostöö lõpetanud ainsa Eesti kõrgkooli rõve mustamine oli ikka põhjendatud. Sellest võib saada Cukursi suurim hauajärgne heategu—juhtida autor ajusurnud cuckservatiivsest filosemitismist valguse kätte.