Kolleeg Suurest meediamajast:
„Lugesin Aimar Ventsli lugu sellest, kuidas rahvast kutsutakse mokk maas hoidma ja mitte valitsuse ning tema tegevuse üle nurisema. Etnoloog soovitab – kui nüüd pisut liialdada – parem kallistada kõivukest, vaadata pilvekesi, sõita rattaga ja teha muud toredat, nagu teeb tema. See on muidugi tore kõik, aga kui ütled a, siis ütle ka b, räägi seda, et Tartu Ülikooli kaasprofessorid teenivad kuus 2700 kuni 3800 brutot, räägi sellest, et su töö pole just vagunite laadimine ülemiste jaamas ning et võrreldes tavalise inimesega saad sa oma rahakese väga hõlpsalt ning pisikese vaevaga kätte ja stabiilselt.
Ja mida annab ühiskonnale sinu teadus? 2/3 meie ülikooli teadustöötajatest on sellised, kelle loodud teadusest pole rohkem praktilist kasu kui keskaja munkade heietustest, kui palju kuradeid mahub nõelasilma, kas jumal saab teha nii suure kivi, et ei saa seda tõsta, kui sa paned jalga surnu jalanõud, siis mitu hinge läheb pühapäeval kirikusse.
Niisiis sõida rattaga ja püüa kala terviseks, etnoloog, aga saa aru, et 80% eesti elanike jaoks on su nõuanded kohaldamatud. Jürgen Ligist ma siin rääkima ei hakka, tegemist on lihtsalt ühe vanaks jäänud broileriga, kellel reaalse eluga sama palju kokkupuudet kui ülikooli mungakambrite elanikel, aga tema klooster on partei, mitte ülikool.
Ma arvan, et kui inimestel on elus ots-otsaga kokku tulemisega probleeme ja kui neile ei meeldi meie valitsejad, siis neil peab olema õigus seda öelda. Ei elame ju DDR-is, kus juhtidest ja ametnikest võis rääkida ainult ülistavas ning kroonutruus stiilis.“
03. august 2025
Jah, see on hea kiri Meediamajalt seekord. Kui humanitaaralade õpetajad koolides teevad ikkagi kasulikku tööd: surutakse peale ajalooõpetajatele va seda neetud ühiskonnaõpetust oma hetkel 20 sooga (aga võib-olla tulevikus hoopis orbanistliku peremoraaliga, kui tuul pöördub?), igatahes, ajalugu on aine nagu matemaatika; bioloogia on aine nad B-võõrkeel.
Aga see ülikoolide humanitaarpahn: näeme ju tulemusi. Õpetatakse seal küll rakendusetnoloogiat, küll folkloori (seejuures 9/10 folkloristidest hakkab tööle lihtsa tööinimesena: kassapidajana, jne, aga 1/10 folkloristidest on mingisugune tore mugav koht valmis vaat et esmakursuslasena: sellel, kel 1) geni.com klapib; 2) kel on vastav meelsus: kultuurimarksism – kui aga 2) ei klapi – inimesel siiski on südametunnistus! – lendad heast seltskonnast välja).
Müürilehes, mida eesti rahva, eriti intelligentsi allakäiguspiraali vaatlemise mõttes sirvin aeg-ajalt, figureerib Kristina Birk-Vellemaa – “2023. aastal lõpetas Tartu Ülikooli etnoloogia ja rakendusantropoloogia magistriõppe cum laudega”. Samas töötab ja esitab end seksuoloogina – et justnagu meditsiinivaldkond siiski.
Müürilehe artikkel ja eriti autori tutvustus sääl räägivad enda eest: https://www.muurileht.ee/kontrolliuhiskonna-asemel-parem-seks-koigile/ Kristina Birk-Vellemaa on sekspositiivsest ühiskonnast unistav seksuoloog ja feministlik antropoloog
Hästi mugav on teha “pehmetel aladel” kraade, saada igasugu sihtasutustesse kohad (mis tean mina keskmise moldaavlase maailmapildist ja mis tema?) ja esitada end sisuliselt reaalteadlase pähe. Kui jätta konrkeetse inimese valdkond kõrvale, siis kinnitan muu pehme ala kohta kategooriliselt: AUS, teadmishimuline, tasakaalukas inimene Eesti peavoolus välispoliitikaanalüütikuks ei saa.
….
Unistada tänapäeva Eestis sekspositiivsest ühiskonnast? No Evald Iljenkov ka 70ndatel NSVLis unistas sotsialistlikust ühiskonnast, mis oli ammu juba käes ometi. Inimene on sündinud tõesti ajal kus никакого секса в Советском Союзе НЕТ! Aga UUE Eesti oludes?! Ehk ometi hakata unistama armastuspositiivsest, abielupositiivsest ühiskonnast, mis on meil ju ammu “sekspositiivse ühiskonna” tõttu kaotatud? aga täpselt nii see ju on, teaduslikult tõestatud, naiste “pair-bonding ability”, nagu ameerikamaa teadusmehed näitavad, kahaneb, kui neil palju abielueelseid partnereid.
…
Mugav. Väga mugav on 20 a olnud igasugu šlikerdajatel saada kohakesi välispoliitika ekspertidena, sh ex-NSVL ruumis, teadmata nende maade SKP trende, HDI trende, isegi nende kultuuri (“kõiges halvas Moldovas, Ukrainas, ohkesjõuabneidnimeta on süüdi Vene mõju!”). Huntingtoni on iial keegi praegusest VM personalist lugend, kui ainult kultuurist rääkida?
Igalpool samasugune nüri, teadmishimuta, plakatlikku plära ajav ideoloogide ja karjäristide seltskond, otsapidi juba reaalvallas (sooline düsfooria on ju meditsiiniline küsimus, eks?)…
Pärast külma sõja lõppu ja Nõukogude Liidu lagunemist võitis maailmas täielik vabadus. Miks on lääne ülikoolides ja meedias hakanud sedavõrd jõuliselt domineerima vasakpoolsed meeleolud?
Vasakpoolsetel on traditsiooniliselt olnud akadeemilises keskkonnas tugev kants ja seal on vasakpoolsete mõju pidevalt kasvanud. Parempoolsete vaadetega professoritele – eriti humanitaarteaduste vallas, näiteks neile, kes tegeleksid sotsiaal- või kultuuriantropoloogiaga pole lääne ülikoolides lihtsalt kohta. Ma ise olen kogenud, kuidas Suur¬britannias suhtuvad ülikooliprofessorid paremkonservatiivsetesse vaadetesse. See on umbes sama, kuidas suhtuti Nõukogude Liidus rahvavaenlastesse.
Aga kuidas on vasakpoolsed ülikoolides humanitaarvaldkonnad enda kätte saanud?
On hulk tegureid, mis soodustavad vasakliberaalse intelligentsi kontsentreerumist humanitaarerialadele. Matemaatikas, füüsikas ja keemias kehtivad kindlad seadused. Humanitaarteadustes seevastu on valikuvabadus: esmalt valitakse mingi kindel kontseptsioon ja seejärel luuakse sellele teoreetiline alus. Siis ilmuvad näiteks järgnevad arutlused: rass on kunstlik konstrukt, rahvus ei oma tähtsust, kõik inimesed on võrdsed ja nii edasi. Ning kui neile vastu vaieldakse, et inimesed pole kaugeltki võrdsed talendi, võimete, töökuse ja muude omaduste poolest, siis on vasakpoolsetel vastus varnast võtta: see kõik on kapitalistide väljamõeldis!
Mis üldse eristab vasakpoolseid parempoolsetest? See, et nad mõistavad inimloomust erinevalt! Vasakpoolsete tõlgendus inimloomusest on täiesti ebarealistlik. Parempoolsed seevastu annavad endale aru, et inimene sünnib patusena ja elab patusena, tal on vajadus omandi järele ning ta võib olla ahne, silmakirjalik ja agressiivne. See on palju realistlikum. Asi pole mitte sotsiaalsetes institutsioonides, vaid inimloomuses. Parempoolsed on veendunud, et riiki ei lähe tarvis mitte selleks, et luua paradiisi maa peal, vaid selleks, et ära hoida põrgu tekkimist maa peal. Pahempoolsete vaade on risti vastupidine: just riik segab inglisarnastel inimestel ennast realiseerimast ning kohe, kui riik saab hävitatud ja sotsiaalsed ahelad maha heidetud, muutuvad inimesed ingliteks ja taevariik saabub ilma Kristuse teise tulemiseta.
Üks nüanss veel. Pange tähele, et vasakpoolsetel puudub täielikult huumorimeel. Nad ei kannata absoluutselt nalja ning hakkavad nalja tegijat kohe süüdistama seksismis, rassismis ja milles iganes. Vasakpoolsed suhtuvad liiga tõsiselt oma kontseptsioonidesse, mis on neil tõstetud ususümbolite staatusesse. Sellepärast on nendega väga raske asju ajada.
See pole poliitiliselt väga korrektne, aga kas võib öelda, et need inimesed parasiteerivad möödunud kümnendite saavutuste ja vabaduste peal?
Lääne ülikoolis teenib professor sama palju kui keskklass või selle jõukamad esindajad. Ta käib kolm korda nädalas tööl ja elab suurepäraselt. Väikeettevõtja töötab 12 tundi päevas, ilma puhkepäevadeta ja tema sissetulek on samas suurusjärgus kui professoril. Ning seejuures vaatab professor ettevõtjale ülevalt alla, süüdistab teda rassistlikus diskursuses, kapitali omastamises ja muus, unustades seejuures, kes toodab rahvuslikku rikkust. Seda ei tee antropoloogiaprofessorid, vaid ettevõtjad, insenerid, arstid ja teised ehk inimesed, kellel on olemas konkreetne sotsiaalne elukutse ja kes puutuvad iga päev kokku inimloomusega selle eri vormides.
Vaid väga rikkad ühiskonnad võivad endale lubada midagi sellist, eriti humanitaarteadustes. Tegelikkuses on nad sinekuurid – midagi erilist tegema ei pea, see-eest on sissetulek korralik. Professorid, eriti Ameerika Ühendriikides, on kaitstud oma kateedritega, sest nemad võivad kritiseerida, keda iganes, ka kõige jõhkramal toonil, ning põhjendada seda sotsiaalse vabadusega. Kui keegi üritab neile vastu vaielda või neid logardeid kritiseerida, siis tõusevad kaaslased nende kaitsele ja süüdistavad süüdistajat kõigis surmapattudes. Vasakpoolse intelligentsi hulgas on palju inimesi, kelle tegevus on kontraproduktiivne. Kuid see on tänapäevase sotsiaalriigi üks jooni. Kui need inimesed kritiseerivad kapitalismi, siis väljendavad nad sellega alateadlikult oma klassihuve: nad on huvitatud ümberjagamisest enda kasuks. Neil ei pruugi olla Marxi klassiteadvust, kuid tegutsevad nad enda huvides. Seetõttu toetavad nad ükskõik milliseid vähemusi, sest neile on kasulik ümberjagamine vähemuste kasuks, kelle advokaatideks nad pürivad. Kuid seda teevad nad selleks, et kasvatada oma osa sotsiaalsest pirukast.
Pöördume ajakirjanduse juurde tagasi. Mulle satuvad sageli ette artiklid, mis põhinevad ühel allikal, ehkki allikaid peaks olema minimaalselt kaks. Kas see räägib professionaalsuse langusest või on selle taga püüd manipuleerida avaliku arvamusega?
Ajakirjanduslikud standardid on oluliselt langenud. Mõnes meediaväljaandes vaadatakse sellele läbi näppude, seletades seda ajapuudusega. Kuid selle taga peidab ennast sageli hoopis laiskus. Professionaalsel ajakirjanikul on alati ekspertide baas, kelle poole pöördumine ei võtaks rohkem aega kui kümme minutit.
Ajakirjandusliku taseme langust selgitab ka see, et igaüks katsub kirjutada, mis tema jaoks õige on. Faktiliselt on see manipuleerimine.
Kas seda tuleb tihti ette, et ajakirjanikud üritavad lugejale oma isiklikke vaateid peale suruda?
Tänapäeval väga tihti. Kuna ajakirjanikke kasvatavad needsamad professorid, kellest eelpool rääkisin, siis tekib ajakirjanikel tunne, et nad seisavad ühiskonnast kõrgemal ja valdavad mingeid teadmisi, mis ülejäänud ühiskonna eest on peidus. Ajakirjanikke vaevab üleolekukompleks. Ja tihti suruvad ajakirjanikud oma vaateid peale, mitte selle pärast, et seda käsivad teha neil meediakanalite omanikud, vaid neile tundub, et see on õige ja ühiskonnale kasulik. Ehkki see on kõigest nende isiklik veendumus ning ühiskondliku heaoluga pole sel midagi pistmist.
Ajakirjandust nimetatakse neljandaks võimuks, mis valitseb mõistuse üle. Kuid sotsiaalmeedia on seda võimu nõrgendanud, sest pole haruldane, kui mõned blogijad on juba mõjukamad kui mõned meediakanalid. Ajakirjanduse missioon on hakanud hägustuma.
…
https :// www. facebook. com /groups/1462460944025306/permalink/2274695516135174/ Pikk lugu, aga tasub vaeva näha ja lugeda. Seletab paljuski, miks meie ajakirjandus on selline milline ta on. Punaprofessorite kasvandikest ajakirjanikud vormivad omakorda ühiskonda. Kuidas alistada Fake News.
https://objektiiv.ee/james-lindsay-mis-eristab-konservatiive-ja-antikommuniste/
Jah rida õigeid tähelepanekuid. Vasakpoolsed, ka globalistid loovad skeemi, seejärel hakkavad faktoide otsima, mis sobiks, leides alibeid aina enam ja enam esile kerkivate “anomaaliate” seletamiseks, mis skeemi usutavust õõnestaks. Nt meie maal primitiivne idee, et Ukraine majanduslik läbikukkumine aastakümnete lõikes on põhimõtteliselt venemeelsuse (?!) tagajärg. Seda konkreetset jama kohtab vaid siin.
Lakatosi metodoloogia vast on kõige enam kohaldatav sotsiaalteaduste puhul (teame hästi IQ küsimust: https://en.wikipedia.org/wiki/Mainstream_Science_on_Intelligence – siin aga taas mu lemmiknäide ühelt Sirbi ja Vasara Laputa akadeemia akadeemikult – https://www.sirp.ee/berliinlane-senegali-ehk-kuidas-randest-mitte-motelda/).
Kumb seisukoht on usutav? See, millele teadusmehed ainsatki ühist vastukaja ei kirjutanud (keegi poleks keelanud), või see, millele “vaba kultuurimeedia” lihtsalt 99% tõenäosusega POLEKS meil avaldanud mis iganes vastukaja? Kes on veendunud oma argumentide jõus, kes oskab varakult mõelda ette vastulööke potentsiaalsetele vastuargumentidele – see naljalt ei karda kriitikat.
Kes siis kardab Lääne ühiskonnas kriitikat, kriminaliseerib seda, politiseerib-ideologiseerib teaduslikke küsimusi? Aga eks ikka vasakglobalistid.
Ausas diskussioonis ei oleks mul olnud keeruline lükata ümber Eesti välispoliitika grand old mani Tiido üdini demagoogiline paskvill Lääne-Euroopa alternatiivparempoolsete jõudude kohta: https://www.err.ee/1609012526/harri-tiido-parempopulistlikust-kallakust-euroopas
KES on 15 a kartnud ausat diskussiooni? Vasakpoolsed? Nojah, Lääne-Euroopas küll. Meil aga “valgete jõudude” nomenklatuur. Vasakpoolsus on neil vaid mimikri. Ausas diskussioonis oleks väljaanne Diplomaatia, Rahvusvaheliste Suhete Ring ja sellega seonduvad ringkonnad, sh igihaljas Astrid Kannel ammu lihtsalt pensionile saadetud kui üleeilse päeva inimesed/institutsioonid.
Seeasemel on TÄPSELT need samad inimesed üles kasvatanud igasugu Merli Maigred kuni marksist Tõnn Viigini välja. Vastuolu meie maa kontekstis pole vähimatki.
“Punaprofessoreid” oli meil 20 a tagasi vähe, noh see Rainer Kattel. Paar veel. Ülejäänud polnud mingid vasakpoolsed. Nüüd on: vaat ajad on sellised! Mul ei ole vähimaidki illusioone, et meie kümnetest “punaprofessoritest” innukaimad z-professoreid saaks: kui paraku juba asi nii kujuneks.
Jah, mingitel lääne totulotu libtardidel võivad olla mingid põhimõtted, nt ajast ja arust arusaam et mustanahaliste ja valgete IQ jm psühhomeetrilised erinevused on culture only. Kogu teadus on ammu selle vastu.
Meie peavoolukaabakatel pole neidki eksiarvamusi. “Mida soovite?”
Poisid, ärge andke relvi ära, tüdrukud ka, kellel veel on, näete siis, eestist saanud diktaatorlik reziim, olen tõõtanud sigalas pisut üle miinimumi palga wirtshaffi peal, rahva keeli sitavedaja, 5 aastat kogusin, et roostes Datsunni saada, nüüd maksu all, ehk reformid riigistasid mu masina, nüüd olen võlgu, kontod suletud, kohtutäitur kukil jne. , samas, kus rahasi loobitakse siia sinna, Lehtme, tervisekassa jne, mitte midagi….vot nüüd aitab. Ivan, aitähh sulle, et sa kommi ei kustuta nagu teistes ära ostetavast makulatuurist.