Kui keegi arvas, et Eesti riiklust aastakümneid avalikult õõnestanud Bessedini ootamatu kinnipidamine oli spetsiaalselt ajastatud nõnda, et õõnestada Tallinna koalitsiooniläbirääkimisi nende otsustavas faasis, siis selle loogika järgi on Rein Veidemanni kollektiivne, juba peaaegu rituaalne nuhtlemine, omakorda Kremli agendi kaasosaliste kaval plaan, kuna selle tagajärjel oli ju Bessedin koos oma sponsoritega silmapilkselt unustatud. Tähelepanuväärne, et kõik kahe koalitsioonierakonna vähegi kõne- ja liikumisvõimelised asjapulgad heidavad nüüd võidu kive ERR-i nõukogu esimehe pihta, nagu moslemi palverändurid hadžil loobivad nendega šaitaani. Kusjuures saatan on isegi vähem süüdi, kuna ta ju ei tulnud lagedale oma isikliku arvamusega, veel vähem isa ja vanaisana. Pole aga halba heata, sest ehk on härra Veidemannil nüüd võimalus minna ajalukku kaheksanda surmapatu leiutajana ja üheteistkümnenda käsu põhjustajana lokaalselt Eesti jaoks. Et ära tapa, ära varasta, ära himusta ja ära jumala pärast arva midagi.
Aga äkki on toimuv hoopis heade kavatsustega tehtud brutaalne katse elavdada kodanikkonna huvi meie Eesti sisepoliitika vastu, mis muutub iga päevaga aina vähem atraktiivseks? Riigikogus toimuv ebaviisakas kemplemine ei paku enam oma üksluisuse tõttu endist põnevust ja seda tülpimust ei leevenda isegi istungitesaali toodavad seapead. Viimasel valitsuse pressikonverentsil ajakirjanikud ei tahtnudki suurt midagi küsida riigi ja inimeste olukorra kohta – ainult Veidemanni „kaasuse“ kohta. Jah, rahvaasemike suhtumine oma töösse ja valijatesse ei parane ning rahva raha eriti jultunud ja karikatuursel viisil kuritarvitanud isikud esinevad parlamendis, rind kummis ees. Valijaid just äsja jälle tüssati täiega – mõlemad Tallinna linnapeakandidaatidena tuhandeid valijahääli saanud poliitikud loobuvad sellest ametist kellegi tundmatu kolmanda (ehk kotis põrsa) kasuks, keda „kõrgeima võimu kandja“ ei osanud tahtagi, kuna pole veel näinud, tema valimisest rääkimata. Gorbatšov oma „glasnostiga“ saaks kreepsu, kui kuuleks sellisest sõrmkübarameeste demokraatiast. Asi muutubki sakraalseks – me peame usaldama ja uskuma pimesi, et saabuks kord selginemise hetk. Nagu omal ajal tõmmati peasotsi kaabust küüliku asemel välja esimene eesti naispresident, nii tõmmatakse samast kohast päevavalgele linnapea: hookus-pookus!
Üks rahva tüdinemise põhjusi võib olla poliitilise sfääri lausa katastroofiline koosseisuline stagneerumine ja ka uute jõudude puudumine – riigikogus on liiga palju seal juba aasta(kümne)id vegeteerivaid tegelasi, ka samuti vanadest tegijatest komplekteeritud „uus tegija“ Eesti 200 on kuidagi eriti häbiväärselt allakäinud. „Värske veri“ uute poliitikute näol pääseb võimuorganitesse ainult vanade erakondade nimekirjade kaudu, kus need noored inimesed muutuvad silmapilkselt seestpoolt sama pehkinuks kui „vanad olijad“ ja väljendavad ennast nagu väiksed sklerootilised vanainimesed. Tallinnas muutus asi juba anekdoodiliseks, kuna linnavolikokku pääsesid kõik seitse eurosaadikut, kes võiksid seal hakata oma eurofraktsiooni moodustama loosungi all „Mis Minsk, mis Kopenhaagen? Brüssel!“. Nad küll väidavad, et pühenduvad kogu hingega munitsipaalprobleemidele, tormates Brüsseli lennuki äriklassist otse mõnesse Tallinna jäätmejaama prügi sorteerimist kontrollima, aga nõnda sinna-tagasi lennates võib nii kliimale süsihappegaasiga lõpliku surmahoobi anda kui ka ise põduraks jääda. Arstid ju hoiatavad, et pidev lendamine võib põhjustada kuiva silma sündroomi, letaalse jalaveeni tromboosi, lülisamba vaheketta prolapsi jne. Jüri Ratase pealtnäha lõbus valimisklipp, kus ta tõuseb rõdult rõõmsalt lendu ja siis äkki jääb õhku kramplikult rippuma, jalad kõveras, nagu kreeka „E“-l või klassikalisel tabaka-kanapojal 1970ndate Moskva restoranis Praha, võibki olla viimne hoiatus.
Valijatehääli püüda ja seadusandlikku võimu mitmekesistada on üritatud küll nii arstide, ajakirjanike, näitlejate ja karjääri lõpetanud sportlaste kui ka popartistide ja lihtsalt elumeeste kaasamisega, aga asi lõppes alati sellega, et üks istub riigikogus aastaid vaikselt, nagu hiir, kuni viiakse kolinal jalad ees välja, teine käib Rootsist siin telekas keksimas ja rahvasaadiku palka välja võtmas, kolmas aga magab parlamendi saalis peatäit välja. Valitsuse infotunnis, mis ei väärigi enam endist „rahvateatri“ aunimetust, käib 101-st riigikogulasest vaid käputäis, kahel viimasel vastavalt 8 ja 11saadikut, kes enamuses ei tahagi saada ministritelt informatsiooni, vaid püüavad ise valitsusliikmeid kõigest teavitada, tehes ETV2 otseülekandes üksluiseid poliitilisi avaldusi. Vahel tahaks hüüda Andrus Ansipi kombel „tule taevas appi!“, sest äkki see olekski täiesti praktiline lahendus? Kui meil saab kultuuriministri ametis hakkama isegi lihtne DJ, siis miks ei võiks sellega toime tulla palju intelligentsem diakon? Meie parlamendis on loitsinud rojalislike naljameeste fraktsioon, aga püha kirik oma kümne õiglase käsuga jääb totaalselt kõrvale. Ärgem unustagem, et taasiseseisvunud Eesti poliitika kõige põnevam periood oli seotud muuhulgas ka vaimulik Illar Hallastega, karismaatilise ja energilise riigitegelasega, kes lõi enneolematu pretsedendi, üritades kandideerida 1988. aasta ENSV Ülemnõukogu asendusvalimistel kompartei kandidaadi Vaino Väljase vastu, 1989. aastal aga pistis NSVL Rahvasaadikute Kongressi valimistel rinda Siim Kallasega, ehk astus korduvalt punase hüperstagnatsiooni kehastuse NLKP vastu. Mõlemal korral, nagu Eestis ikka, jäid peale kommunistid, kuid preester Hallaste jaoks järgnesid ju Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, Eesti Kongress, Eesti Komitee, Põhiseaduse Assamblee, valimisliit Isamaa, riigikogu Isamaa fraktsioon, Parempoolsete fraktsioon, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond ja Eesti Rahvaerakond. Viimasest heideti vaimulik siiski välja, kuna ta oli väidetavalt koos Hansatee nõukogu esimees Toivo Ninnasega tellinud endale Pärnu hotelli Viiking liiga vähe lõbutüdrukuid, ehk testamendiliku kaheteistkümne asemel kümme. Järgnes täiesti loogiline alkoholipoliitika nõukogu juhi koht, kihutamine Tallinnas kiirusel 107 km/tunnis ja kogu selle karjääri kroonjuveeliks astumine Reformierakonna sisse, millest ta ilmselt ei toibunud ja suri noorelt.
Tuleb nii välja, et just vaimulik oli osutunud enda poliitilises karjääris ilmselt kõige rohkem arengut üles näidanud ja muutusi teostanud eesti poliitikuks, mis meie praeguse seiskumise tingimustes osutabki ühele sellest stagnatsioonist ülesaamise võimalusele. Mõelgem: Eestis oli 2018. a. seisuga 167 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudust ja EELK-ga on seotud kokku umbes 170 000 inimest. Seega on tegemist ka väga suure valijaskonnaga, mida on võimalik suunata õigele teele jumalasõna vahendatavatel vaimulikel. Nüüd pakubki juba praktilist huvi see, kuidas suudetakse ühildada kiriklik võim ilmaliku võimuga. Ja siin on ehk kasulik jälgida EELK kirikuõpetajast valitsuse ägeda kriitiku, Eesti ühe aktiivseima toimetaja, videoblogija, viljaka kolumnisti ja karikaturisti Veiko Vihuri arenemist poliitikuks, kes on kandideerinud EKRE nimekirjas ja valitud Saaremaa vallavolinikuks. Kas temast saaks Illar Hallaste kui jumala poolt juhitud poliitiku vaimne mantlipärija, suurte muutuste katalüsaator ja kaasvaimulikele teenäitaja, sest ees on ju riigikogu valimised ja teisedki kirikuõpetajad võiksid järgida tema eeskuju?
Loomulikult jääb praegu tema ees avanenud munitsipaalsfäär suure monoteistliku usundi täievolilise esindaja jaoks kitsukeseks, seisus kohustab võtta sõna globaalsemalt. Oma 10. novembril 2025. a. Objektiivis avaldatud loos „Reformierakond võiks katsetada moslemist kommunistiga“ tulebki Vihuri järjekordselt Euroopa tippoliitika hoovuste ja paljukirutud Kaja Kallase teema juurde tagasi ning räägib paljuski lausa teaduspõhiseid asju: „Kogu planeedil – ei, kogu päikesesüsteemil – on kõrini Kaja Kallasest. Marsilt ja Pluutolt ja Jupiteri kuult kostab naeruturtsatusi, kui euroliidu kõrge esindaja ekraanidele ilmub.“
Jah, Uus Testament nõuabki, et naised peavad koguduses üldse vaikima, mida Kaja Kallas oma töökohustuste tõttu paraku teha ei saa, kuid tähelepanuväärsem on asjaolu, et Vihuri vastas siin jaatavalt 1956. aasta legendaarses nõukogude komöödiafilmis „Karnevaliöö“ püstitatud küsimusele „kas Marsil on elu?“, millele parteikomitee poolt tehase kultuurimajja töö eesrindlaste uue aasta vastuvõtupeole saadetud lektor ei saanudki vastata, loengu pidamisest rääkimata, kuna joodeti asjaosaliste poolt täis ja teadlane nägi teleskoobis tähtede pähe vaid konjakipudeli tärnikesi ja jäigi neid loetlema. Nüüd siis on see lünk teaduses lõpuks täidetud eesti teoloogi poolt.
Tekkib siiski küsimus, kes ja kuidas hakkab seal teisel pool taevavõlvi Kaja Kallast sealsetel heeliumekraanidel ühe või kümne silmaga nähes nii turtsuma, et lausa siia kostaks. Teema on dogmaatiliselt tundlik, sest heliotsentrilise maailmasüsteemi teooria looja Nikolaus Kopernikus oma tähtsaimas teoses „De revolutionibus orbium coelestium“ väitis, et maa on ümber oma telje pöörlev planeet, mis tiirleb koos teiste tähtedega ümber Päikese. Martin Luther on selle peale 1539. aastal oma lauakõnedes (Luthers Tischreden) väitnud, et Kopernik on „narr“, kuna heliotsentriline maailmasüsteem on vastuolus Piibliga, sest Joosua käskis pärast nõupidamist Issandaga, kes andis armuliselt „emorlased Iisraeli laste kätte“ (Joosua 10, 12-13), päikesel ja kuul seisma jääda. Koperniku teos oli kantud inkvisitsiooni poolt keelatud raamatute nimistusse. Giordano Brunol läks veelgi nutusemalt, sest ta tuli välja ideega, et kosmos on lõpmatu, universumis on lugematu hulk Päikese taolisi tähti, millede ümber tiirlevad Maa sarnased planeedid. Kristlik kirik piinas mungast teadlast selle eest inkvisitsiooni keldrites 8 aastat jutti metsikult ja lõpuks otsustas armuliselt tema piinad lõpetada, põletades elusast peast tuleriidal.
Seepärast ongi nii põhimõtteline, mida täpselt kirikuõpetaja Vihuri mõtleb päikesesüsteemi all. Oli ju tippteoloogide poolt öeldud, et „positsioneerides maailmavaate kristotsentriliselt, lõpetab maailmapilt tahumatu ja ebakorrapärase pöörlemise.“ Aga füüsikaseaduste valguses veelgi tähelepanuväärsem on Vihuri enda väide, et „Marsilt, Pluutolt ja Jupiteri kuult kostab naeruturtsatusi“, sest seni ju arvati, et kogu universumit katvas vaakumis heli ei levi, nii et kui isegi karjuda Marsil kogu kõrist halleluujat, ei oleks Maal seda kahjuks kuulda.
Päris põnev on jälgida, kuidas jumal saab kaasa rääkida ilmaliku võimu teostamisel ka oma maapealsete esindajate vahendusel: näiteks ülalmainitud Mars, Pluuto ja Jupiter on ju paganlike jumaluste nimed, seega miks peaks heale kristlastele korda minema, mida nad seal teistel taevakehadel arvavad Eesti esimesest naispeaministrist ja Euroopa Komisjoni asepresidendist? Ärge ainult naerge, sest asi on tõsine ja päevakajaline: Vene õigeusukirik, kellega konsolideerub aktiivselt poliitik ja kirikuõpetaja Vihuri, on juba ammu võtnud ette kõik need vanad rooma ja kreeka tondid ning Venemaa Föderatsiooni sõjalaevastiku juhtkond keelas näiteks „helge Sõjalaevastiku päeva pidustustel“ igasuguste „veealuste kuradite“ kaasamise, kes kõik „ei viibinud Noa laeva pardal“. Nii taheti panna punkt 300-aastasele traditsioonile, sest kui selle tähtpäeva tähistamiseks saabusid siis veel okupeerimata Sevastopolisse presidendid Putin ja Janukovitš, ühinesid nendega ka tuumapomme ja -torpeedosid püha veega piserdada armastavad Vene õigeusukiriku kõrged esindajad, kuna tähistati ühtlasi ka Venemaa verise ristimispeo 1025-ndat aastapäeva. Nagu kirjutas 30. juulil 2013. a. mõjukas Sankt-Peterburgi uudisteportaal fontanka.ru, „vaimulikke tabasid ülirasked moraalsed ja kõlbelised kannatused“, kui neid tervitasid kolmhargiga Neptunus ja „palja ülakeha ning kala moodi soomustega kaetud alakehaga saatanlikud näkineiud.“ Ennast puudutatuna tundnud vene ajaloolased tegid tollal ettepaneku ühtlasi lammutada ka Neevalinna kuulus Admiraliteedi hoone, kuna see on rüvetatud mitte ainult Neptunuse, vaid ka Minerva, Mercuriuse, põrgulike nümfide ja teiste ainsat ja õiget jumalat teotavate paganlike koletiste kujutistega. Seoses sellega tuli meelde Kuressaare merepäevade portaali poolt 02. augustil 2013. a. tehtud kohatu postitus: „Merepäevade lipp sai masti tõmmatud ja Neptuniga selleks aastaks rahu sõlmitud, kui sõõm õlut ja soola merre kallati!“ Nüüd võib sellele traditsioonile Saaremaal vist sõna otseses mõttes risti peale tõmmata.
Siiski tuleb meil seoses kiriku esindajate osalemisega reaalpoliitikas täpsustada mõned politoloogilised terminid. Kirikuõpetaja Vihuri väitis oma Uutes Uudistes 21. augustil 2025. a. ilmunud teadusepõhises viroloogiaalases loos „Meil pole niigipalju vabadust, et otsustada ise oma sigade saatuse üle“, et läänelikud väärtused „näikse seisnevat peamiselt homoseksualismi ja soovahetuse soosimises, ja teisalt venevastasuses.“ Tegelikult kuuluvad läänelike väärtuste hulka eeskätt nii sõna- kui ka usuvabadus ja neid mõlemaid korraga kasutab preester oma igapäevases tegevuses üsna energiliselt.
Vaimulike osalemine poliitikas ja ilmalikes askeldustes on aga igal juhul tervitatav, seda enam et protsess on ju mõlemapoolne: veel tollel ülalmainitud 2013. aastal võttis Jõhvi pühakojas kirikutäis rahvast ovatsioonidega vastu Smilersi ja laulis kaasa sõnu „Petsil on BMW taeva abiga“. Sotsiaal- ja kommunaalprobleemide lahendamine Eesti regioonides vajakski jõukohast taevaabi.
Ivan Makarov
18. november 2025