Viljandi võimukoalitsioon, kuhu kuuluvad Isamaa ja EKRE, võttis linnavalitsuse hoonelt maha Ukraina lipu.
Juba neli aastat järjest tapetakse Ukrainas massiliselt rahulikke elanikke, naisi ja lapsi. Pommitatakse iga jumala päev haiglaid, koole ja kortermaju, keset talve rünnatakse rakettidega elektrijaamu ja katlamaju, et inimesed külmuksid oma kodudes. Iga jumala päev lõhkevad Ukraina linnades droonid ja pommid. Venemaa riigitelevisioonis kõlavad kihutuskõned – tapame kõik ukrainlased viimse inimeseni, uputame ukrainlaste lapsed. Tegemist on kohutava genotsiidiga rahva vastu, kes võttis enda peale fašistliku Venemaa löögi. Neli aastat võitlevad ukrainlased ka kogu Euroopa eest.
Eesti on ukrainlasi kõvasti aidanud, seda on teinud nii meie riik kui ka miljoneid eurosid annetanud mitte just kõige jõukamad eestlased. Au Eestile! Me oleme võtnud vastu palju ukraina põgenikke ja nende lapsi. Eesti on kohelnud neid nagu omaenda lapsi.
Paljudes Eesti kohtades lehvivad kõrvuti meie riigilippudega ka Ukraina lipud. See on väga ilus solidaarsuse žest, mis näitab, et meie oleme Ukrainaga ja toetame teda, kui ukrainlased kaitsevad oma kodu, oma peresid, kui viiendik nende riigist on juba okupeeritud. See Ukraina lipp on vähim, mida me saame teha, et toetada nende õigust olemasolule.
Keegi ütleb, et need on kõigest ilusad sõnad, aga kõik me ootaksime mõistmist ja toetamist, kui meiega oleks midagi juhtunud – midagi sellist, millest ma siin ei taha kirjutada ja loodan, et meiega seda ei juhtu. Eestlaste ajalugu panebki meid paljudest teistest rahvastest paremini mõistma, mis tegelikult toimub Ukrainaga.
Ja siis võtavad Viljandi munitsipaalid maha Ukraina lipu. Hea küll, ekrelaste puhul on see ju loomulik, et vaenatakse Venemaale mittealistunud ukrainlasi, kes ei taha endale kubermangu, sest EKRE-s vaenatakse avalikult ka Eesti lippu. Aga et Isamaa? Tegelikult ka see on lõppkokkuvõttes mõistetav, sest oma valijaid Eesti kahes suurimas linnas petnud isamaalased, kes upitasid tagasi Tartu linnapeaks ülikoolilinna homolinnaks muutnud tegelast ja tõid Tallinnas võimule tagasi jedinorosside sabarakke, keda ise lubasid võimust eemal hoida, ei ole ju päris isamaalased. Nad on respublikaanid. Ja nüüd võtsid need kääbused Viljandis maha suure Ukraina lipu, mis oli nende jaoks kõlbmatu. „Isamaale“ kõlbab Jana Toom Europarlamendi saadikuna, sobib jagada võimu Seligeri-Kõlvarti ja Vesti-Tšaplõginiga.
Kõige vastikum oli selles loos ehk isapublikaanide hädakisa Delfis „Isamaalased Viljandi lipuskandaalist: taheti alatult ja pahatahtlikult tüli tõsta“. Et kisamaalasest „Viljandi linnapea on otsust lipud eemaldada selgelt põhjendanud.“ Et alatu ja pahatahtlik oli hoopis inimeste nördimus.
Mis poliitikud te olete, kui ei adu, et üks asi on lippu mitte heisata, ja hoopis teine asi – heisatud lipp maha rebida, nagu teevad Putini okupandid puruks pommitatud ja seejärel anastatud Ukraina külades. Te olete seal Viljandi seedrite-palmide all ikka päris lõbusad semud, nagu samanimelises nõukogude filmis – ise toppisite oma suurmehe Jaak Joala mälestuse räimetünni ja ise võtsite kogu kupatuse maha, ise asetasite linnavalitsuse hoonele lipu ja ise võtsite selle maha. Ise riputasite sinna Eesti lipu ja kui peaks midagi juhtuma… Teie peale saab kohe kindlasti raskel ajal loota.
Nüüd, saba jalge vahel, toote te Ukraina lipud tagasi. Ma olen oma ajakirjanikuelu kestel palju piinlikku sõnavahtu kuulnud, kuid sellist häbiväärset lalinat, mida toodavad praegu juhtivad „isamaalased“ oma lolli vandalismi õigustuseks, ei mäletagi. Ah et teid üllatas ühiskonna nördinud reageeringute ulatus. Aga mida te siis ootasite ja kelleks te õigupoolest eestlasi peate?
Ivan Makarov
12. jaanuar 2026
Kuskil polnud mingit vandalismi ja Isamaa ei reetnud oma valijaid, kui Talinnas Keskerakonnaga koalitsiooni lõi. Nad olid niikuinii riigi tasandil 2016-2021 koos koalitsioonis, reetmata kedagi. Eesti ei astunud Ratase ajal Venemaa koosseisu, Eesti ei muutunud Ratase ajal venemeelseks.
Teiseks lippudest ja sümboolikast. Olles ise solidaarne kangelasliku ukraina rahvaga, jään ikka seisukohale, et mõõtu tuleb tunda. Ja mis ikka olulisem: sisu on tähtsam kui vorm. Lihtsalt toppides 4 a pärast sõja algust oma FB fotole Ukraina lipp või (mis rumalam), kõikvõimalike Eesti asutuste (sh ajaloomuuseumid) logod sinikollaseks ümber disainides tegelevad me inimesed tühise voorusepoosetamisega.
Hoopis etem oleks õppida reaalselt Ukrainat tundma, uurida kasvõi interneti allikate abil seda maad, võib-olla huvi pärast koguni ukraina keelt õppima hakata. Keskmine eestlane, ka keskmine eesti humanitaar (ja see juba halvem!) ei tea reaalselt sellest maast, selle kultuurist, etnograafiast, geograafiast jne reaalselt ikka veel pea mitte midagi. Vaatamata asjaolule, et väga palju eestlasi valdab olude sunnil vene keelt, mille abil ju päris kenasti saaks end harida, alustades või venekeelsest Wikipediast, kus Ukraina temaatika kohta leidub ju ikka väga palju, seda enam et bibliograafia/lingidki seal enamasti antud.
Ukraina lipu heiskamine ilma igasuguse tegeliku huvita 4 a pärast sõja algust mõjub juba kui tarbetu rituaal.
Esiteks ei olnud loos juttu “reetmisest”, selle sõna te ise siia sisse tõite, korrutate seda ja selle abil vassite. Jutt käis hoopis valijate petmisest pärast 2025.a. kohalikke valimisi, mitte aastatest 2016-2021. Isamaa kutsus viimase valimiskampaania käigus enda poolt hääletama konkreetselt selleks, et keskerakond ei naaseks Tallinnas võimule, ja pärast valimisi tõi justnimelt keskerakonna võimule, mis on pesueht ja jultunud petmine, millega jäädi eriti haledalt avalikult vahele. Ja ei tasu siin rõhuda sellele, et sõda kestab juba 4 aastat ja sellepärast Ukraina lippude heiskamine olevat “tarbetu rituaal” – mis loogika kohaselt peaksime olema praegu vähem solidaarsed Ukrainaga? Mida kauem kestab sõda, seda rohkem hukkub oma kodu kaitsvaid ukrainlasi ja nende lapsi. Mis moel peaks see mõjutama ukraina lipu kasutamist vähendamise suunas? Et mida rohkem ohvreid ja kannatusi, seda vähem lippe ohvrite toetuseks? Ukraina lipuvärve solidaarsusest kasutavad eestlased tegelevad teie väitel “tühise voorusepoosetamisega”. Minu arvates on tegemist inimestega, kel süda õiges kohas.