Eesti on üks ja jagamatu, kõik jutud mingist „teisest Eestist“ on belletristika, mis oma sünonüümini ehk ilukirjanduseni ei küündi. Võrdsuse poole püüdleva demokraatia võidukäigu tõestuseks on näiteks see, et kohalikel valimistel võivad saada valituks ka täiesti suvalised „süsteemivälised“ kodanikud, osaledes mõne valimisliidu nimekirjas.
Seaduse kohaselt sõlmitakse valimisliidu moodustamiseks seltsinguleping vähemalt 2 kodaniku vahel, seega on tegemist vana anekdoodi riigistamisega, et kus on kaks eestlast, seal on kolm parteid. Ka on igal kodanikul õigus põruda üksikkandidaadina. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus määratleb valimisliitusid kui „seltsinguid“. Vahva mõiste, mis võib assotsieeruda vanaemade kudumisseltsiga „Hallid vutid“ või eesti metsa sõprade seltsiga „Ei seedrid, ei toomed“. Valimisliidud on vahvad mitte ainult oma sageli pikkade naljakate nimede pärast, vaid nii mõnigi kord ka seatud eesmärgi poolest, nagu näiteks valimisliit „Türi Valla Heaks“, mis pretendeerib 23-st volikogu kohast 10-le: „Valimisliidu kokkupaneku ajendiks sai viimasel ajal tekkinud tuulikuparkide ehitamise soov meie koduvalda, mis pole meile vastuvõetav…“ Ehk edu korral on seal kümme Don Quijote tegumoega teravmeelset hidalgot saalis, tuuleveskid kiirelt võidetud ja ees ootab veel 4 aastat mõnusat mõõgaga õhu raiumist.
Valimisliitu tullakse ka parteipiletiga, sageli juhitakse seltsing pehme maandumisega kraavi ja järgmiseks valimistsükliks võetakse uus, sama fantaasiavaene nimi. Meil on kombeks ilkuda parteiliste ülejooksikute kallal, kuid valimisseltsingute vahetamine on aktsepteeritav ja hüpatakse, nagu legendaarses rockooperis „Johnny“ parvelinnud, „posti otsast posti otsa, posti otsast posti otsa“. Kui erakond jääb kohaliku elu juhtimisega häbisse, siis mõni valija ikka ei ole haugi mäluga ja järgmistel valimistel karistab. Aga kuidas sa eristad valimisliite „Sirguv Kükaalev“ ja „Virguv Kükaküla“? Väiksemates kohtades seltsinguteta läbi ehk ei ajagi, kuid ka suurlinn Narva ei saa läbi nendeta: valimisliitudega „Katri nimekiri“ ja „Mihhail Stalnuhhini rahvanimekiri“ on selline lugu, et isegi Kremli spioon Dmitrijev ei peaks meeles kõiki neid peaaegu 80 nime, rääkimata veel eestlastest, kel on vene nimedega loomulikke probleeme. Hääli kogutakse küll separeeritult, siis aga nagu olmejäätmete sorteerimisel kombeks kallatakse need lõpuks kolinal ühte plekkämbrisse kokku, et mõni palju kordi nahka vahetanud vana parteirebane saaks jälle pooltühjaks söödud kanalasse. See flirtiv nimi „Katri nimekiri“ assotsieerus mul kohe 1990ndate lõpus kokku tulnud kuulsa Vene pulliroki ansambliga „Maša ja karud“ (Маша и медведи).
Mõned parteilased teevad valimisliitudes oma sooloprojekte, mis küll ei ole võrreldavad Mati Nuude eduga väljaspool Apelsini, samas kui nendel säilivad kõik kohustused enda erakondade ees. Kui aga erakonnal on olemas juriidiline ja maineline vastutus, siis valimisseltsing ei ole isegi juriidiline isik mitte. Võib ühe sildi all saada võimule, hullata, rikastuda, teha valimisliidu margi täis ja mõne aasta pärast osaleda „puhaste paberitega“ järjekordses seltsingus. Ja mitte mingit kollektiivset vastutust, nagu on eesti rahva lemmikul kolmekordsel keskkriminaalerakonnal. Mõned eestlased on silmnähtavalt uhked, et pealinna maksumaksjate rahal liugu lasknud Mihhail Kõlvarti ema kultuuriühingus Lüüra kasutas gajagõmi ja balalaika tinistamise saatel aastaid tasuta spordisaale nüüdseks kapo poolt Eestist väljasaadetud vene nats Gorlovi võitlusklubi Ratibor Venemaa natside võitlusklubide võrgustikust. Paljude eestlaste arvates võikski meie peaminister olla Seligeri hinnalise kogemusega. Nagu ütles Urmas Alender, kui me töötasime Eesti Raadios lindistamishetkest keelatud „Koerakoonlaste“ kallal: „Mõni eestlane ei saa aru enne, kui „must barett“ murrab ta koduuksest sisse ja surub talle täägi p….e.“ Urmas oli siiski sinisilmne, sest isegi siis ei jõuaks paljudele see asi pärale.
Seaduse järgi ei või valimisliidu nimi olla ebaesteetiline ega eksitav, seega mitte siiski Ratibor ega Ilja Muromets, erinevalt igati sündsa nimega „Tallinlaste valimisliidust“, mille ametliku lehekülje pealkiri on aga „tiblaliit.ee“. Ja kuidas teile tundub selline seltsing nagu Tallinnas hääli püüdev „Valimisliit haridusreformi tühistamise ja venekeelse hariduse taastamise eest“, kuhu kuuluvad ka keskerakondlane Butšinskaja ja Roheliste liige Loginova? Tubli valimiskomisjon pidas selle seltsingu nime esteetiliseks ja mitteeksitavaks. Asja iva on selles, et ei perekond Kõlvart ega rohetunud endine keskerakondlane Sepp ei peagi ise selliste loosungitega oma eestimeelseid labakäsi määrima. Valimisliidud solgivad teatud mõttes poliitmaastikku, erakonnad solgivad omakorda valimisliite, lähetades nendesse tegelasi oma varumeeste pingilt, et nad seal ringi hiiliksid ja kätt pulsil hoiaksid.
Kui mõiste „teine Eesti“ poleks nii kohtlane, oleksidki just valimisliidud selle eksklusiivne demokraatlik sõukruvi. 26 sotsiaalteadlase pöördumise „Kaks Eestit“ avaldamise päevast möödub peatselt veerand sajandit, süüdistusest „varakapitalistlikus individualismis“ kukkus ajalise faktori tõttu välja sõnaosa „vara“, ka „võimu võõrandumine rahvast“ muutus rahva võõrandumiseks võimust ja „liivakastivabariik“ arenes „banaanivabariigiks“. „Kaks Eestit“ oli Lenini ürituse lõpliku nurjumise tagajärjel masendunud sotsialistide silmamoondus, kui nad nägidki asju topelt – seda juhtub pärast õnnetut pea äralöömist vastu kõvakaanelist Marxi folianti või siis Lõuna-Mehhiko, Hondurase, Lõuna-Ameerika põhjaosa ja Trinidadi vetes, kus elutsevatel Anablepidae sugukonda kuuluvatel kaladel silmad asuvad pealae kohal ja iga silm on jagatud membraaniga pooleks, nii et üks silmaosa piilub vee alla ja teine näeb vee kohal tiirlevaid kärbseid.
„Kahe Eesti“ teooria väljapakkujad nägidki kahte pildikest korraga, kuid ei osanud neid poolpilte kokku panna ja ei positsioneerinud iseennast selles süsteemis enesekriitiliselt, nautides ise jõukat elu, ühiskondlikku tähelepanu ja tehes tööd, mis konti ei murra. Ükski nendest poleks nõus kompenseerima väidetava „teise Eesti“ hüvede defitsiiti enda arvelt. Kuid nende väljapakutud kujund osutus sellegipoolest visa hingega elukaks ja seda ekspluateeritakse eriti tegelaste poolt, kes on kõige vähem huvitatud sellest, et sotsiaalne ja muu ebavõrdsus väheneks, sest muidu ei tegeleks ju keegi väikse papi eest nende kodukanalisatsiooni ummistustega. Inimkond ja selle osana Eesti ei ole paraku võrdsuseks loodud – on ettevõtlikuid ja saamatuid, töökaid ja laisku, terveid ja haigeid, ilusaid ja mittenägusaid, tarku ja lolle ning kogunisti mehi ja naisi. Mitte ükski olemasolevatest mudelitest ei taga võrdsust, mingi võrdsus võib tekkida vaid suletud totalitaarsetes kooslustes – näiteks kõik põhjakorealased on täiesti võrdselt inimõiguste välised ja nunnad kloostris on sama võrdselt ühiskonnale kasutud. Kuid kui kiigata hetkeks põhjakorealaste töölisorjade tsehhist või kloostri kambrist välja, võib kohe märgata ennast rasvapallikeseks söönud Kim Jong-un’i kaisutavat Dennis Rodmanit või ülempatriarhaadile helistavat iguumenjat, Galaxy viimane painduv mudel näpus.
Kommunistide soov lõhkuda toimivaid süsteeme ja rahvaid ning mängida saadud poolikud teineteise vastu välja on vahend selleks, et midagi karistamatult ja suures ulatuses pihta panna, nad ju vastandamiseta ei saa, toitudes klassivaenust ja teiste inimeste teenitud rahast. Kuid teisedki leerid, olgu need konservatiivid või liberaalid, rebivad meie ühiskonna kaheks tükiks ja ässitavad need tükid teineteise kõri kallale, et ise haljale oksale saada ja sinna endale šampinjonipitsat tellida. Kõige valjemini karjuvad diktatuurist ja „teisest Eestist“ seltskonnad, kus puudub igasugune võrdsus ja demokraatia ning konservatiivsus seisneb selles, et juhtide kohti pärandatakse meesliini kaudu. Kõige rohkem kisavad homoseksualismi pealetungist need, kes ise neid enda ihasid ohjeldada ei suuda ja kelle esindusnägu suudleb avalikes kohtades kirglikult teiste meestega. Eestis pole olemas sajaprotsendilisi konservatiive ja liberaale, on poliitilised pooltooted ja nende vahel jagamisele kuuluvad mandaadid, raha ja süvariiklik toiduahel.
Pole hullu, sest kõik erakonnad on erinevate nurkade all enam või vähem vahedate pussidega tehtud läbilõiked ühes tükis ühiskonnast, kõik nad on naise sünnitatud eestlased ja upitatud sinna samal ürgsel viisil sigitatud valijate häältega. Kas veerand sajandit tagasi oma lõhestava läkitusega lajatanud sotsiologelejad tõesti lootsid, et keegi kogega kuju jälle ronib soomuki katusele ja hakkab „r“ tähte põristades kisama, et kõik parasiidid tuleb maha lasta? Selliseid usklikke tädikesi meil teadupoolest on, aga ega mehed lase ennast mingil naisel kamandada. „Erinevad Eestid“ on omariikluse vundamendi alla topitud ideoloogiline miin, meie koduriik on selleks liiga väike ja meie kõik praktiliselt võrdsed. Kui mõni ei taha ennast isegi suvel mereäärse linna kraanidemetsas pesta, joob jahutusvedelikku ja eelistab elada prügimäel, siis süüdi ei ole ei maksud ega stratkom, vaid see, et meil ongi vaba maa. Igalühel on siin õigus loomastuda – lehata trammis uriini järele või tulla parlamenti maika väel, seapea kaenlas. Esmaspäeval 06. oktoobril rahandusminister Jürgen Ligi ütles riigikogus nii ilusti: „Mina oma automaksud maksin ära ja hing on rahul ja ma ei kurda selle pärast…“ Sinna lõppu sobiks üks hingestatud halleluuja. Ka Luuka evangeelium 2:14 räägib õndsast tundest pärast automaksu maksmist: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestes hea meel!” Maksame kõik kenasti automaksu ära, sööme konserve, peseme kartuleid (ja miks mitte ka midagi sensitiivset) kraanikausis veebi otseülekandes, hing on rahul ja keegi ei kurda. Meid hirmutatakse küll avastustega, et mõni tänavune kandidaat on näiteks lukustanud läbipekstud naise kappi, kuid mis meil saaks olla peretraditsioonide vastu – vat kui mees oleks ise kapist välja tulnud, oleks küll piinlik. Oleks silmakirjalik diskvalifitseerida ka inimesi fentanüüliga varustanud kandidaati – püha kirik pakub ju rahvale oopiumit täiesti legaalselt, nagu seda on täheldanud oma teostes veel Jean-Jacques Rousseau, markii Donatien Alphonse François de Sade ja vakralenkode moodi plagiaator Karl Heinrich Marx. Mis sest, et mõni tulevane rahvavolinik on pannud pihta mõned miljonid või on pedofiil – see ongi salliva ühiskonna võlu, et meil saab iga inimene taas nullist alustada ja põrmust tõusta: pangaröövel või pedofiilpiltnik saavad valimistel tuhandeid hääli, staažikat narkomaani tunnustatakse, tänatakse ja seatakse iga päev eeskujuks, riigireetur tuleb vanglast vabanenuna otse kirikusse jutlejaks ja tema kolleeg äraandmise alal kandideerib peatsetel valimistel paraski juurest lahkumata. Sest neil on nende nägu ja tegu valijaskond ja meie kõigi ühine valimisseltsing kannab nime „Sööme kartulikoori“ ning see võidab niikuinii. Ja seda, et kes sõi koore seest kartulid ära, ei ole viisakas küsida.
Kõigel sellel on meie kõrgeima võimu ehk eesti rahva heakskiit – nii nende valiku näol, kes tulid valima, kui ka nende valiku näol, kes ei viitsinud valida isegi kodust väljumata. Nii esimesed kui teised saavad pärast võrdselt toriseda, et kas me sellist elu tahtsime. Tõsiasi on aga see, et meil on ainult üks Eesti ja kui me teda oma häältega ei toeta, siis hakkavad siin meie eest jälle otsustama võõrad.
Ivan Makarov
15. oktoober 2025