Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kui võõrastav on kuulda ühe kaubandusketi pealetükkivas telereklaamis (ja terve jõulukuu on alles ees) Estonial hukkunud trubaduuri Urmas Alenderi häält, kui kuulus lugu „Suudlused läbi jäätunud klaasi“ on katki lõigatud ja kokku traageldatud nii, et kuulsas tekstis on ebaloogilisust ja riimipraaki, mida samuti surnud Ott Arder pole endale kunagi lubanud.
Laulu tükid on lisaks veel äärmiselt lohakalt kokku traageldatud ja helirežissöör mängis klipi muusikapõhja kokku veelgi lohakamalt. Üks asjaosaline selgitas, et muusika autor Rein Rannap on loo kasutamiseks loa andnud, nagu ka kitarripartii esitaja (loos samuti mänginud basskitarrist Tiit Haagma on meie hulgast lahkunud).
Nii et autorikaitse seisukohalt on kõik muidugi jokk ja raha saadud, aga selles ma ei kahelnudki. Kuid täna kuulsin eriti barbaarselt hakitud varianti ja nägin, kuidas sõnade saatel „hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta“ reklaamitakse odavat WC-paberit.
Minul olid seoses selle imelise lauluga hoopis teised mälestused, paljude jaoks aga assotsieerub see meloodia nüüd kitsas privaatses mulksuvas ruumis kogetud tundehetkega.
Jah, sõbrad, teil on õigus müüa oma autoriomandit, aga vaevalt et selle laulu traagiliselt hukkunud esitaja tahaks reklaamida oma häälega peldikumõnusid. Kuid ta ei saa oma häält ise kaitsta, tal pole haudagi.
Ivan Makarov
02. detsember 2025