Lõppeval nädalal oli televaatajatel põhjust küsida, kuidas on lood uuriva teleajakirjandusega Eestis. Meil on häid uurivaid ajakirjanikke, kuid piir tõsise ja pulvariajakirjanduse vahel on kohati õhkõrn. Kas tõsiste probleemidega tegelevad saated ei saagi ellujäämiseks vajalikku reitingut ilma, et pidevalt kaasaks kollase meedia käilakujusid?
Uuriva ajakirjanduse lipulaevaks peetakse Pealtnägijat, nii et vaatajate poole pöördutakse protežeerivas kõnemaneeris, regulaarselt mööndes, et saade mõjutab sündmusi Eestis. Poliitilist konjunktuuri järgitakse tõesti, nagu näiteks siis, kui oli vaja puhtaks pesta täiesti lootusetusse pildiskandaali sattunud reformierakondlane Marko Mihkelson. Aga ka raskekaallasest Pealtnägija ei saanud üle kiusatusest võõrustada narkosõltuvuses kahtlustatud Liis Lemsalu, kes on kena naine ja kohaliku seltskonnakroonika kohustuslik element. Usutluse ajakirjanduslik väärtus oli napp.
Narkomaania ongi minev telekaup ja TV3 saade Laser, mis on arvatud dokumentaalžanri, võõrustas just sel alal meedia poolt üliekspluateeritud Märt Avandit. Omal ajal mängisid eesti raadiojaamad AIDS-i teemat illustreerides iga kord Freddie Mercury laule, kes lõpuks muutuski paljude eestlaste jaoks paha haiguse sümboliks. Ka Avandist on saamas konkreetse häda markeering.
Moraliseeriti teemal, kui palju hingepiina tekitas näitlejale see, et teda nimetati narkomaaniks ja et selle mõiste asemel tuleks kasutada säästvaid verbaalseid kombinatsioone. Taaskord nuheldi meie kalgi ühiskonna südametuid inimesi, kes ei mõista narkosõltlase tundeid, meenutati etteheitva sõnaga ka raadiosaates Keskpäevatund kõlanud kriitikat.
Ma ei näe mitte vähimatki eetilist ega moraalset konflikti selles, et õiglaselt defineeritakse isikuid, kes aastaid nuumavad narkomaffiat tuhandete eurodega kuus, aidates ka lapsi sihtivatel kurjategijatel laiendada surmavat äri. Kuritegevust rahastavatel ja autot juhtides inimelusid ohustavatel sõltlastel ei pea jääma õigust ülegi ning meile ei lasu kohustust murda pead selle üle, kuidas neid hellitavalt kutsuda ja muudmoodi pilpa peal kanda. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega, muidu jõuame selleni, et ka pedofiile tuleb hakata nimetama lapsi väärtustavateks aktivistideks.
Sama päeva juurdlevas saates Sotid selgeks räägiti aga pool tundi jutti sellest, kuidas pensionär pakkus oma samaealisele naabrile kodukotlette, mis ei olnud vürtsitatud nii, nagu „kannatanule“ maitseks. Näidati ka „asitõendeid“.
Oma julgete uurivate lugude eest hinnatud Kuuuurija aga vaagis seekord Kerdo Mölderi lapsepõlve, kuigi alles paar kuud tagasi saates juba analüüsiti, miks Mölder ühe ETV saatejuhiga avalikult musitas. Kui see tõesti köidab laia vaatajaskonna tähelepanu, siis järgmise kuuuuriva loo teemaks võiksid olla vaatajaskonna säärase vaimse taseme põhjused.
Ivan Makarov
16. mai 2025