Eestlased on kultuurirahvas ja uudis nädalalehe Sirp võimaliku tuleviku kohta peaks ju tekitama tugevat vastukaja. Kuid selle teema ülimalt loid kommenteerimine Delfis, kus paljud ka vähem olulised lood koguvad sadu kommentaare, näitab hoopis teistsugust huvitatuse taset.
Milles siis asi? Rahvas on ikka seesama, kes ujutab üle meie rohkete teatrite saale ja ostab ära kõik kallid piletid kontsertidele. Siis on asi ikka Sirbis endas ja täiesti võimalik, et just selles, et Sirp ei ole päris kultuurileht, vaid olulises osas teatud (vasakpoolse) ideoloogia propagandamasin, mille õigest nimest on täiesti teenimatult kõrvale jäetud sõna „vasar“. Ja inimesed ei viitsi selle sisu isegi kommenteerida mitte, sest milleks kritiseerida või kiita ruuporit, kui saab arvustada esmaallikat – poliitikuid, erakondi, ideoloogiaid. Ka räägib märgatav osa Sirbi lugudest sellisest kultuurist, mis ei olegi kultuur. Võib ükskõik kui pikalt ja kleepuvalt kiita lava pealt kusevat „kunstnikku“, kuid kogu värgil on ikka uriini lõhn man.
Delfi tänane lugu kannab pealkirja „Sirp tahab veebisisu eest raha küsida. Peatoimetaja süüdistab ministeeriumi venitamises“ ja sellest selgub, et Kaarel Tarand tahab riiklikule dotatsioonile lisa teenida, kasseerides rahvalt lisatasu, kuigi seesamune rahvas on ju Sirbi eest juba aastaid maksnud, kusjuures maksid ka need maksumaksjad, kes Sirpi ei loe. Kohe trükiti ära mitu ägedat vastulauset, kus õigusega väideti, et kui Sirbi veebisisu muutub tasuliseks, siis seda ei hakka mitte keegi lugema, isegi Maxima Sveta lugusid tema menstruatsioonist, ja eesti rahvas jääb kultuurituks ja unustab ehk õigekirjagi.
Kuigi Delfi kommentaariumis ilmus mitme tunniga kõigest tosin kommentaari, jõudsid tsensorid ka sellest piskust mõned kustutada, nagu näiteks kasutaja Paronüümne oma: „Kas säärase sisu eest peaks tõesti honorari maksma? Jäi Sirpi silmitsedes silma Grigorjeva taaskordne tussijutt… Ehk peakski see tasuline ja ka vanusemüüri taga olema?“
Ehk tuntud naisnilbitseja pikki ümberaugujutte võib küll avaldada ja kiita, aga nende sisu täpselt kokkuvõtvat arvamust mitte. Meie peavoolumeedia tsensorid on ikka vanal heal nõukogude tasemel.
Kui vaadata spetsiaalseid Sirpi tasuta jagavaid kaste Eesti pealinnast meie kultuuri- ja tarkusepealinna ehk Tartusse sõitvas rongis, siis võib märgata, et need on sõidu alguses ja lõpus ühtemoodi pungil. Rahvas ei taha seda väljaannet ka tasuta, seega on kahju nii raisku läinud paberist ja selle nimel hävitatud metsadest kui ka nendest veidrikest, kes maksid pabersirbi eest oma lõunaraha ehk 3.30 eurot ja siis nägid, et leht on ju teiste jaoks tasuta.
Ja asi ei ole selles, et inimesed ei vajaks kultuuri. Ei, eestlased vajavad kultuuri ja oskavad seda hinnata, kuid ilmselgelt oskavad nad eristada kultuuri kultuuritusest ning seetõttu ei soovi lugeda pikki ideologiseerituid ja kantseliidiseid soigumisi nende nähtuste kohta, mis on kultuurist sama kaugel, nagu Sirp omakasupüüdmatust ehk ausast kultuuriajakirjandusest.
Ivan Makarov
07. oktoober 2026
«Где серп и молот, там смерть и голод…»
“Kultuurileht Sirp soovib hakata veebisisu eest raha küsima, et autoritele rohkem maksta.” (Delfi)
Aga millistele autoritele? Et Sveta Grigorjeva rohkem supiraha saaks? Minugi poolest: mille poolest erineb Sirbi ja Vasara tellimine telefonipetisele raha ülekandmisest? Ega Jaak Valgel ei lubatud ju 10 a eest Ungari poliitikast avaldada: ei avaldata ja kõik!
Kui keegi “kultuuriinimene” 2023 tõesti leidis, et see artikkel ei väärinud pennigi honorari:
https://www.sirp.ee/derzava-ja-venemaa-omakasupuudmatud-kuritood/
Aga see infantiilne gümnasisti tasemel kirjutis https://www.sirp.ee/rohkem-voimestavaid-naisi-ja-mitte-meestest-halle-kardinale/
vääris lausa 2024 aastapreemiat, siis tuleks tal arsti juurde minna. 🙁
Võrrelda pole ju midagi: ühel pool aastakümnete mõtiskluste ja lugemuse tulemus, mida vabalt oleksIN saanud jätkata (ukraina etnograafia kohta võtkem juurde või see artikkel: https://cyberleninka.ru/article/n/formirovanie-etnicheskogo-sostava-naseleniya-belgorodskoy-oblasti-chast-pervaya-xix-vek-seredina-xx-stoletiya/viewer). Kui vaid toimetus oleks positiivse tagasiside andnud (arvestades Sirbi üldist masendavat taset oli ju naeruväärne uustulnukale null honorari määrata), – teisel pool kokku klopsitud käkk, mille “väärtus” seisneb vaid “seksikate” läänelike käibefraaside (“võimestama” <–"to empower") ümber kokku kootud lobas.
Nagu Peeter Espak on öelnud, on kogu see meie nn kultuuriajakirjandus maksumaksja kulul parasiteeriv ühe väikse kildkonna eralõbu.
See pahn tuleks täies koosseisus laiali saata, ent pole kellelgi jõudu (ega siis va ekrenaudid 51 mandaati saa Riigikogus 2027!).
Liisi Rohtungid, Kaarel Tarandid, Sveta Grigorjevad – need pole kultuur, vaid _antikultuur_, ehk siis samas reas Hans Leberechti ja Endel Sõglaga. Isegi hilisel Smuulil oli kultuuriline väärtus erinevalt sellistest nomenklatuurlastest ja kultuuripuukidest.
Kõik ei ole maailmavaate küsimus: sotsist purupunaseks muutunud Johannes Semper oli hiilgav polüglott ja tõlkija, kes need ka on? ÜMMARGUNE NULL! Kaplinski oli ka sügav mõtleja, aga üsna vasakpoolne, reeglina ma polnud temaga nõus, vahel olin. Ent erudeeritud intellektual – jah!
Huvitav on see, et sirbist ja vasarast olen kuulnud, ehk sirbiga kärbi, haamriga löö vastavasse kohta, aga alasti sirbist pole küll midagi kuulnud, aga Vahitornist tean nii möndagi.
Kuulsin, et kunstnikute maalide oksjon nurjus, huvitav, kes see oli, et Grigorjevate suguste kakajunnid purkides ja 3 ruutu lehmaks nimetatud maalid meeldima hakkasid. Tunnen kaasa, eks huvilisi ju igasuguseid, vähemalt önneks, mina nende hulka ei kuulu, mulle meeldivad ikka traktor silokuhjas, alasti lehm körval maalid.
Tellin nii Sirpi kui Vikerkaart. Ei kahetse, on küll, mida lugeda. Tõsi, SG asju ei loe. Lihtsalt ei huvita.