Hea kolleeg Suurest meediamajast:
„Tere Meediavalvur ja Meediavalvuri lugejad,
soovin teile head uut aastat! Olgu see aasta meie maale ja rahvale ning meile kõigile üks hea aasta!
Vaatasin eile enne südaööd Karise kõnet ja, mida ma teile ütlen? See oli vormilt sile ja tema ning ta meeskonna jaoks turvaline, kuid sisult häirivalt tühi. See on korrektne ja nüri aastavahetuse monoloog, kus kõik on „natuke rõõmus, natuke raske“, „kõik koos“ ja „kõike tahtsime ise“, ent mitte kordagi ei teki tunnet, et meie riigipea räägiks tegelikult riigi seisust. Kõne loetleb sündmusi – laulupidu, kohalikud valimised, tehisaru koolides, Ukraina – ilma et neist sünniks mingeid järeldusi või sellel oleks mingitki kaalu. Karis ei vaidle, ei hoiata, ei küsi ebamugavaid küsimusi. „Vähem loosungeid ja hüüumärke“ kõlab eriti õõnsalt kõnes, mis ise koosneb pehmekestest roosamanna loosungitest ja üldistest sõnadest, mis ei kohusta millekski.
Veelgi nõmedam oli kõne moraalne relativism ja vastutuse hajutamine. „Me ise nii tahtsime“, „me kõik loome Eestit“, need loosungid sobiksid töölissöökla plakatile, aga presidendi suust kõlavad need kui mugav taganemine rollist, kus Karis peaks olema väärtuste selge sõnastaja ja vajadusel ka ühiskonna peegel, mitte ETV diktor vanaaastaõhtul. Kui sajandist juba veerand on möödas, oleks vaja teravamat: mis on valesti, mis ohus, millest oleme mööda vaadanud. Selle asemel pakub mugavuspresident universaalset headuse-retsepti: olgem lahkemad, kuulakem rohkem, unistagem homme. Kass Leopold, mitte EV president. Mõttetu kõne, tühi kõmin. Jah, aastavahetuse kõne ei pea olema konfliktne, kuid ta peaks olema aus ja aususe asemel jäi kõlama ettevaatlik, peaaegu anonüümne rahustamine. Parem juurutame lisaks koolidele tehisaru ka Kadriorus, mõelge kui palju raha jääks mõttetult laristamata. Mõnedes valitsustes on juba tehisaruministrid, olgu siis meil ka tehisaru president ja tehisarunõunikud, oleksime taas milleski esirinnas.“
01. jaanuar 2025