Täna õhtul algas meie kandis kohutav paduvihm, ma ruttasin koju ja läksin internetti. Otsisin sealt midagi muud, kuid otsingutulemustest ülalpool pakkus mulle ennast Õhtuleht. Klikkisin ja nähes digiväljaande esilehekülge jäin mõttesse.
Saage minust aru: tulumaksu tõusu ärajätmist lubava Kristen Michali ja pakkumise „9669 kandidaati peopesal: leia enda lemmik nii soo, hariduse, vanuse kui ka partei põhjal!“ all nägin ma lugusid „Fotod ja reportaaž: kas Mallukas ja Kristina Pärtelpoeg suudavad Eesti salajuttudega rabada üheksa aastat Austraalias elanud naist?“, „ÕL TV „Hea tüdruk“ / Anu Saagim: „Mul on vahel vaja küünarnukkideni sitas olla, et tunda, kui õnnelik ma tegelikult olen“ ja „Macronid lubavad teaduslikult tõestada, et Brigitte on naine!“.
Aitäh muidugi pakkumast, kuid mul ei ole vaja küünarnukkideni Anu Saagimi õnnes olla, et hinnata oma tegelikku olukorda, aga järelikult leiavad ÕL rohked lugejad mingit mõnu selle substantsi sees sonkimises. Ka Macroni abikaasa kohta ei ole mulle vaja midagi tõestada, kuna see on Prantsusmaa presidendi elukaaslane, mitte aga minu oma. Veidi rohkem pani mõtlema too reportaaž, mida ma ei jälginud, ja fotod, mida ma ei vaadanud: esiteks sellepärast, et kas meil Eestis tõesti on inimesi, keda kotib see, kas Austraalias 9 aastat elavat naist rabab mingi Pärtelpoeg või ei raba. Vat kui too naine oleks elanud Austraalias 10 aastat, siis number oleks vähemalt ümmargune, nagu mõne blogija larhv. Samas ei koti mind too mammi, kes elab nokkloomade maal ja las aga elab, ning mind jätab täiesti külmaks, mida ta seal teeb või tunneb ja kas ta ongi üldse naine või seda tuleks veel tõestada, nagu tahab tõestada musjöö Macron. Või äkki Macron ei olegi musjöö, aga mis see minu asi peaks olema, see on prantslaste rida. Ei huvita mind ka Mallukas, mis või kes see iganes ka ei oleks.
Aga tol Õhtulehe pakutud võimalusel leida soopõhine kandidaat on küll jumet. See on niivõrd oluline poliitiku omadus, et ainult selle järgi tulekski oma lemmikuid valida. Kuigi mina isiklikult ei võtaks peopesale mitte ühtegi kandidaati, veel vähem 9669 isendit, soolisele või muule kuuluvusele vaatamata.
Ei hakanud siis klikkima ja süüvima, vaatasin vaid Õhtulehe kaanelugude paigutust ja sain lõpuks aru, miks mõned riigikogulased tassivad istungitele seapäid, häälitsevad saalis nagu kurjast vaimust vaevatud kängurud või tukuvad seal maika väel. Ilmselgelt huvitab neid väga, kas kängurude maal elav tädi oli rabatud, kui nägi Pärtelpoega (kes ei oleks?). Nad surusid oma käed küünarnukkideni Anu Saagimi õnne sisse ja kõik need aastad muudkui mõtlesid Macroni naise peale.
Ja nende valijad tegid sama.
Ivan Makarov
18. september 2025
Isegi lugupeetavas ja muidu heal tasemel Soome Iltalehtis on esimene ja kõige kõrgem uudis, mis vastikult silma torkab: “Uudised peenistest ja vagiinadest.” Ei viitsi, ei taha, ei huvita … aga järelikult on inimesi, kes seda kraami tarvitavad …