Kolleeg Suurest meediamajast:
„Tere sõber, siin Jürgen Kapost saatis lindid valesse kohta ja tulemuseks koomiline lühinäidend
Autor: elu ise
Tegelased:
URMO SOONVALD – Delfi peatoimetaja, tähtsa olemisega, varjab nägu oma enda toimetuse ajalehega.
RAIN LAANE – Tervisekassa juht, kannab valevuntse, mis natuke viltu vajuvad.
GRETE – närviline püstolreporter (stseenis ei osale ja kuulub taustamüra hulka).
Mustlasansambel – mängib restoranis taustal romanssi.
STSEEN:
Viimsi kallis restoran, pehmed toolid, hõbedane serviis, laval laotub õrnalt romantiline hämar valgus. Taustal mängivad mustlased viiulil romanssi “Otši tšornõje”, kuigi aeg ja olukord nõuaks pigem “ Ne me quitte pas”.
Laane istub lauas, silmnähtavalt närvitseb. Tal on ees lopsakad mustad valevuntsid, mis natuke võbelevad, kui ta hingab. Soonvald istub tema vastas, peidus suure ajalehe taga. Ajalehe esikaanel: „Michali valitsus tõusulainel! Kliima soojeneb nagu pöörane, rahvaarv kahaneb sujuvalt!“
LAANE (kogelevalt, katsudes lusikaga oma klaasi serva)
Urmo… see on… noh… väga meeldiv, et sa… leidisid aega. Väga meeldiv.
valevunts võbeleb, Soonvald ei liiguta, peidab end ikka ajalehe taha.
SOONVALD (mõtleb endamisi kooli ja trennikaaslastest)
Nisanäpp, jah? Kommaripoeg? Vaadake nüüd, Jaanus ja Erkki, kus ma praegu olen.
Keerab lehte, sätib selga sirgemaks. Näitab Laanele hetkeks oma kalasilmadega pilku, noogutab tummalt.
LAANE (kratsib kõrisõlme, võtab sõrmedega vuntsidest kinni, need libisevad paigast teise koha peale)
Noh… see peolugu, noh… Taagepera lossist. See on ju… see tähendab… pole ju tähtis praegu. Ega nii kuum ka pole.
Paus. Mustlasviiul kriuksatab valesti. Laane võpatab, sest mõtleb, et nende salakohtumist on märgatud.
SOONVALD (rahulikult)
Mitu kraadi siis oli?
LAANE
Šampanjas? Ei, ei – temperatuur, ma mõtlen. Õues. Ilm.
SOONVALD (noogutab pead)
Mõni lugu vajabki küpsemist. Mõni ootab. Nagu viinamarjad hea portveini jaoks.
Telefon teeb surr-surr. Soonvald ei reageeri. Suriseb uuesti. GRETE SMS: “Urmo!! Millal läheb lugu üles?? Mul on BONNIER juba põhimõtteliselt käes!! Sa ju saad žüriis asja korda ajada?”
LAANE (higistab hirmsasti)
Nooh… noh… me ju… see tähendab… juhatusel oleks… noh… tulemuspreemiad. Mõtlesin, et äkki see lugu ikka ootab… et see…
valevunts kukub eest. Ta püüab seda lusikaga tagasi panna.
SOONVALD (rahulik, lehitseb oma lehte edasi)
Aga kui rahvas saab teada? Šampanja… Smilers… Sony ekraanid? Kallis köögitehnika? Kõlab nagu ansambel „Riigieelarve ja Sõbrad“.
Telefon suriseb jälle. GRETE: “Ma LÄHEN HULLUKS! Kui me kohe ei pane, paneb Linnamäe ja Postimees!”
LAANE (peaaegu sosinal)
Mõtleks… pärast preemiaid… siis võib-olla. Siis. Kui… noh… see… väike vaikus… ei oleks enam sellest loost kahju.
SOONVALD (naeratab rahulolevalt, voldib lehe kokku, vaatab Laane poole)
Nii et… tahan või mitte – ma korraldan selle ära.
Vaikus. Mustlased vahetavad takti ja lähevad üle „Kalinka“ peale, mis kõlab veel ebasobivamalt.
GRETE (helistab. Telefon vibreerib, Soonvald võtab selle rahulikult kätte, aga libiseb sõrmede vahelt
…ja kukub otse Laane supitaldrikusse, plartsatades kalasupi keskele.)
LAANE (sosinal)
Tänan, Urmo. Me… saime kokkuleppele… hoiame ühendust.
Finaal:
Soonvald tõuseb aeglaselt püsti, tõmbab ruudulise kortsus pintsaku sirgeks ja viskab pilgu Laane poole, kes üritab telefoni supist lusikaga välja õngitseda. Seejärel asetab ta ajalehe demonstratiivselt lauale – pealkirjad „Eestlased, ärge sigige nagu jänesed!“ ja “Maha pursuide võim! Elagu anarholesbofeminism!” jääb esile. Ta teeb paar rahulikku sammu restorani ukse suunas. Mustlased lõpetavad loo hüüatuse saatel. Siis peatub ehmunud Soonvald hetkeks, tõstab oma olematu lõua, kalasilmades hämar, aga võidukas pilk.
SOONVALD (vaikselt endamisi, justkui kummitustega rääkides)
Näete nüüd, Erkki… nisanäpp, jah? Ja Jaanus – „kommarite poeg“, eks ole?
Naeratab rahulolevalt. Pilk kaugeneb ruumist, nagu näeks ta kuskil oma silme ees vana koolikoridori, spordisaali, Jaanuse ülbet nägu, Erkkit viskamas talle palliga vastu pead…
Kus teie nüüd olete?
Ta pöörab tagasi, viskab viimase pilgu Laanele, kes istub supikausi taga, valevunts viltu ees.
SOONVALD (poolvaljusti, enesele, aga piisavalt valjusti, et mustlased kuuleks)
Suurte poiste lauas, kutid. Kõige lahedamate poiste seltskonnas.
Ta sammub rahulikult restoranist välja. Uks sulgub. Mustlased alustavad uuesti, seekord segamini „Otši tšornõje“ ja „Tango Roxanne’i“ motiividega. Laane istub edasi, hingab kergendatult, sest halvad ajad on möödas ja juhtkonna preemiad on päästetud.
EKRAANILE ILMUB KIRI:
Mõned lood valmivad aeglasemalt kui teised.
EESRIIE LANGEB“
07. august 2025