Täna ilmus Uutes Uudistes „tundmatu sõduri“ lugu „Marian Võsumets, libaajakirjanikust sotsiks“.
Sellest saab teada, et „Marian Võsumets ei ole õige inimene“ ja et Võsumetsa näol „tegu on ebaeetilise ja alatu inimesega“.
Lugu ise on pikk ja selles räägitakse kogu aeg “eetikast“ ja „ebaeetilisusest“. Ma ei ole Marian Võsumetsa praeguste tegemistega kursis, aga ühte tean kindlalt: oma nime ja näoga esinev naisajakirjanik on juba seetõttu mõõtmatult eetilisem ja ausam, kui mingi EKRE häälekandjas enda isikut hoolikalt maskeeriv argpüksist meestroll.
Sellised „vaprad röögatusest võsast“ ei tee au ei EKRE-le ega selle häälekandjale, kus pärast intelligentse juhi Holger Bergi lahkumist on „eetiline“ anonüümne sajatamine muutunud normiks.
Jah, Marian Võsumets läks sotsidesse ja me seda nüüd teame. Kui aga sotside või ükskõik kelle heaks hakkaks töötama mõni Uute Uudiste anonüümne kisakõri, ei saaks sellest teada mitte keegi. Ka sotsid ise või ükskõik missugune uus peremees ei saaks teada, et tegemist on neid UU-s sõimanud isikutega.
Äkki juba praegu töötavad nad ka vastaspoolele, kes seda siis teab. Anonüümsed „ajakirjanikud“, meie ajastu au ja südametunnistus. Mis mehed need sellised küll on, kes häbenevad oma nime?
Ivan Makarov
03. aprill 2025
Tõsi, nimetu sõim on alatu ja argpükslik. Nagu nimetu peale kaebamine ja Siberisse saatmine.
“Marian Võsumetsal on vähemalt nägu ja nimi” – see on juba sellisest ooperist, nagu anekdoot, et
“NSVLis on ka demokraatia. Igaüks võib minna Punasele Väljakule ja öelda: “Maha Nixon!” Ja temaga ei juhtu mitte midagi!”.
Mis julgust peab Süvariigi-Eestis nõudma 100% peavoolu joonele vastava lapsajakirjanduse “oma nime ja näoga” produtseerimine?
Mina kujutan küll ette motiive, miks peavooluila kritiseerijad võivad eelistada seda anonüümselt teha.
Kui samas mõelda meie 90ndate peale: kas nt meie plejaad “vapraid” vikerkaarevõitlejaid, kliimaaktiviste ja antifašiste oleks ikka sarnaseid asju söandanud oma nime all avaldada? Vahel jah, vahel mitte. Muidugi, arvestades et praeguste peavoolumeemide massreprodutseerijad on loomult NPCd (seejuures NPCde õel, agressiivne variant), jahiks ajamasinaga 90ndate Eestisse minnes rõhuv enamus neist hoopis innukalt kommareid ja nommareid.
Jaan Kaplinski oli 90ndatel vasakpoolsete vaadetega ega kartnud peavoolu seisukohtadele vastupidist arvamust avaldada. Samas oli ta nimekas ja tühistada poleks keegi teda niikuinii saanud.
Ivan Makarov on ka ammu nimekaks saanud, seepärast on ta nüüd taas PMis parketikõlbulik, vaatamata tema kahetsusväärsele EKRE/UU minevikule.
Igati mõistan, miks on inimesi, kes praeguse peavoolu möödalaskmisi kritiseerivad, kuid surveühiskonna tõttu peavad anonüümseks jääma. Laiema publiku jaoks. Võibolla 10 a pärast pole enam vaja.