MEEDIAVALVUR: kas eestlaste kaitsetahe sõltub paari propagandisti segastest rahaasjadest?

Tallinna Halduskohtu kohtunik Reelika Lind langetas eile otsuse jätta täies ulatuses rahuldamata V. Vooglaiu ja M. Järvi kaebus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ettekirjutise tühistamiseks. Ettekirjutisega kohustati neid isikuid tagastama SAPTK-ile 2023. aasta Riigikogu valimistele eelnenud reklaamikampaania käigus kulutatud 5500 eurot.

Summa ei ole suur ja arvestades isegi vaid kaebaja avalikke sissetulekuid on tegemist taskurahaga, kuid selle summa eest on nördinud kristlik poliitaktivist valmis pilduma riiki kividega, nagu moslemi palverändurid saatanat, keda meie ogaraks läinud klerikaalid näevad kord Pariisi olümpiamängudel, kord Toompea müüril. Nii et Uutes Uudistes avaldatud Vooglaiu hala kannab pealkirja „Kohtute kallutatus viilib veelgi õhemaks seda vähest austust, mis on Eesti Vabariigi vastu alles jäänud.“

Uued Uudised on EKRE meediaorganist ammu muutunud moskoviitlike vaadetega parteitu Vooglaiu märatsemistribüüniks. Kuidas üldse puutuvad parlamendierakonda SAPTK-i tegelaste rahalised operatsioonid? Kas selles loos on ka mingi EKRE ladviku isiklik huvitatus?

Aga näete, kui tore: kui kohus ei rahuldanud kohtute püsikunde Vooglaiu kaebust, haihtus rahva seest kohe viimnegi lugupidamine Eesti Vabariigi vastu. Inimesed valguvad tänavatele Eesti suhtes lugupidamatute loosungitega ja karjuvad, et kas me siis sellist Eestit tahtsime, kus nõutakse, et Vooglaid tagastaks SAPTK-ile raha? Alles see oligi, kui EKRE otsustas  muuta oma nime viis korda pikemaks, kuna partei targad valijad ei teadnudki, et EKRE tähendab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Aga mida tähendab SAPTK, kõik muidugi teavad ja on nõus vaata et Eesti Vabariiki hülgama, kui seesamune SAPTK peaks viis tonni tagasi saama. Kõik eestlased palaval juulikuu päeval ainult sellest räägivadki.

Aga sellel hoogu läinud propagandist ei peatu ja hüüatab: „Eesti Vabariik on muutunud oma kodanike suhtes vaenulikuks jõuks.“

Vaadake, eesti kodanikke on rohkem kui kaks. Ülalmainitud kaks isikut ei ole kogu siinne kodanikkond, saage aru. Meid on ikka miljon. Aga Vooglaid ikka podiseb vihaselt oma pikka kaebust ja jõuab avalduseni: „Olgem ausad, selliste asjaolude taustal on mõttetu rääkida mingist kaitsetahtest.“

Aga seda ERJK ja kohus nõuavadki Vooglaiult ja Järvilt, et olge ausad! Ja veel: olen küll kuulnud sellelt seltskonnalt igasuguseid jaburusi, aga et kohtu eitav vastus Vooglaiule viie tuhande euro kohta langetas nullini eestlaste kaitsetahet…

Valijaid peaks aga rohkem huvitama ikka see, mis toimub EKRE-ga, kui selle häälelkandjas ilmuvad üleskutsed võtta maha eesti lipud, parastatakse eestlasi okupatsiooni ja repressioonide puhul („õiglane karistus“) ning mingid jesuiidid kiruvad kogu aeg eesti riiki ja ajavad oma hämaraid asju.

Ärge valige erakonda, mis nõnda vaenab eesti riiki, mille nisa küljes ripub riigikogus juba lausa neli selle partei ladviku perekonnaliiget. Muidu purevad nad tänutäheks selle lehma surnuks.

Ivan Makarov

19. juuli 2025

4 thoughts on “MEEDIAVALVUR: kas eestlaste kaitsetahe sõltub paari propagandisti segastest rahaasjadest?”

  1. Vooglaid protsessis omal ajal mõttetute pisiasjade pärast, aga oleks ta tolle asja kohtusse andnud ja eeldatavasti võitnud: Liisi Rohtung (mu hea paralleelklassiõde) ja teised “tippiuntellektuaalid” sõimasid oma räpploos mitte ainult dogmaatik Vooglaidu, vaid ka tema peret, sh lapsi. Kõige ropuma sõimuga. Ei tule guugeldades välja, tont teab, kas Süvariik (MTÜ) mängus, a nii 8 a eest oli Tartu Postimehes lugu sellest inimväärikust solvavast räpploost.

    Alatu, rõve: Vooglaiu pereliikmed pole milleski süüdi. Kas nõustuda Vooglaiu poliitiliste-eetiliste hinnangutega – see on poliitiline küsimus.

    Ent tema perekonda ei tohi mõnitada.

    Mõistagi on tänapäeva Eestit piltlikustav see, et feminist-räppar Liisi Rohtung on mitmes kirjastuses (mõistagi ilma mingi ausata konkurentsita) olnud angloameerika kirjanduse tõkija (English on ainus võõrkeel, mida peavoolueestlased valdavad). Kui palju õige mitmeid lääne keeli tundvaid neidusid (noormehi) peab automanuaalide tõlkimisega piirduma, sellal kui roppsuud Rohtungid võimutsevad kirjastusmaastikul? Mis inimesed need seal Sinikukkedes on? Mis topite sinna agitaatoreid, kes poosetamise mõttes tahavad vahel ka “tõlkida”. Siis see kajakamber riugab et riik ei rahasta piisavalt kultuuri. Hahahaha.

    Isegi Brežnevi ajal ei leitud, et kirglik komsomol peaks kohe koha saama, et noh vene keelt valdab ju vabalt.

    Sellise jälkuseni, kus šlikerdajad, kintsukaapijad saavad mitte millegi eest kohad humanioras jõudsime alles viimasel aastakümnel.

    1. Tooksin ise täienduse: see oli meie maal viimati Stalini aeg, täpsemalt sõjajärgsed aastad, kui üle liidu oli tingliku nimetusega kampaania Россия – родина слонов. Vene kultuuri ja väljamõeldud insener Ivanovite “leiutiste” propageerimine, selle jama pealesurumine. See oli totalitaarne riik;, kes Pätsu aegsetest tõsiseltvõetavatest intellektuaalidest oli emigreerunud, kes kodanlikeks natsionalistideks lahterdatud. Friedebert Tuglas vist üldse varjunime all või initsiaalide all siiski sai tõlkida, Metsanurk üldse oli öövahiks.

      Sealt ka käpardlikud tõlked to aal (komsomolkused hakkasid reaalseid intlelletuaale asendama): да’с / нет’с tõlgit juhmilt “ei’s, jaa’s”. Muidugi on с omapärane viisakusosake, lühend sõnast сударь https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0%BB%D0%BE%D0%B2%D0%BE%D0%B5%D1%80%D1%81 nii et “ei härra”, “jah isand”. Mitte primitiivne komsomolkuste toortõlge. Ega vene keele valdamine ei tee kellestki veel kompetentset tõlkijat.

      Mille poolest on sellisest kirvetööst paremad Varraku “Juudi autonoomsed distriktid” (Venemaal on distriktid? oblastid ja kraid justkui!) ja “PoskrEbõševid”. Internetiajastul on lubamatu juhmilt ё/е kontrollimata jätta, ka eesti keele käänamine läheb ju sel juhul sassi. Näiteks kui praegu on kohutav Uraina sõda, teatav kasmpaanialik ukrainofiilia, mis suudavad sellises vallas saavutada peavoolu Liisi Rohtungid ja Maarja Undid? Mäng käiks ju lootusetult üle pea (ukraina transliteratsiooniga omajagu probleeme: palju ukrainlasi tahab, et nende nime nt Maxym kirjutataks, sest enamasti ukraina и tõesti ei kõla nagu meie õ (vaste transliteratsioonitabelist).

      Kompetents, lugemus, teadmised ei loe eesti humanioras juba 15 a mitte midagi. Loeb sugupuu või poliitaktivism.

Vasta Erik Jesse-le Cancel Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga