Täna avaldas Delfi ajakirja Eesti Naine kaaneloo „Marju Lauristin Hispaaniasse kolivatest eestlastest: nad ei saa aru, mida nad oma lastelt ära võtavad“.
Kõigepealt tuleks märkida, et just Marju Lauristini ultraliberaalne punakas ajakirjanike koolkond on aastakümneid sisendanud eestlastele, et rahvuslus on kurjus, et eestlus on naeruväärne, et kõigil võõrastel on siin Eestis õigus. Pidevalt pajatatakse, kui tublid on tollessamas Hispaanias, Tais, USA-s ja mujal elavad eestlased, kui hästi nendel läheb, kui põnevat äri nad teevad ja kui vahvaid implantaate endale näkku siirdavad.
Missugust tulemust ootas siis Lauristin – et kõik eestlased jäävad pärast seda toksilist ajutöötlust Eestisse, kus igal sisserännanul on õigus eesti keelt eirata ja kohalikke paika panna?
Eestlased ei taha assimileeruda, jätkuv venestamine teeb kõvasti tuska, aga välismaale kolitakse ju justnimelt selleks, et assimileeruda – eestlasi on liiga vähe selleks, et moodustada võõrsil mingeid elujõulisi keeleliskultuurilisi kogukondi, nagu teevad venelased, hiinlased, hindud, moslemid.
Ja see, mida võtavad välismaale kolivad eestlased oma lastelt, on oma riik, iseolemine, eesti loodus, keel, kultuur. Võib ükskõik kui palju rääkida sellest, kui tublid on mõned välismaal elavad eesti perekonnad, kes üritavad seal end mahajäetud isamaa asjadega kursis hoida ja kelle lapsed ikka veel räägivad aktsendiga eesti keelt, aga kõik see on tegelikult väga kurb.
Laste suhtes niipalju, et nende käest ju ei küsita, kui viiakse Eestist minema, kodunt välja, lapsepõlvesõpradest ja vanavanematest kaugele, ja paisatakse mentaalselt ja keeleliselt võõrasse keskkonda. Kui vanemad kolivad vabatahtlikult, siis lapsi ju küüditatakse. Ainult et mugavamas vagunis.
Need vanemad pole kunagi lugenud Leelo Tungla ridu „…see on, laps, meie muld…“ ja ei tea sellest, et mis juhtub, „…kui me siin praegu oma ei oska hoida…“
Ja nad ei saagi aru, mida nad oma lastelt võtavad, nagu õigesti märkis Marju Lauristin. On see teeneka sotsi tagantjärgi tarkus või silmakirjalikkus, ei hakka ma siin täpsustama.
Ivan Makarov
26. aprill 2025
Keegi ju ei küüdita kedagi, lahkujad on vabatahtlikud . Minu lähematest sugulastestki on vaat et 30 % noori alla 20.a. inimesi juba lahkunud ja elavad seal, nemad küll põhiliselt Inglismaal, kus keelekeskkond on tuttavam , seetõõtu kergem ka tööd saada asju ajada jne . Inimesel on vaid üks elu ja nad ei näe siin enam mingit perspektiivi. Uued pered neil seal kõigil, välismaalased muidugi, lapsed eesti keelt enam kuigi palju ei räägi, olid jõnglased suvi läbi siin, siis vanavanematega suheldes veidi õppisid.
Kurb lugu, kuid see on eelkõige kodumaise valitsemise ja majandamise tagajärg, mitte et Hispaania, Portugal või UK oleks niipalju alati ahvatlevam olnud kui Eesti. Piirid on üsna lahti juba väga ammu, kuid lahkujaid on aina rohkem ja rohkem ikka just viimased 10-15 aastat.
Veel 10 a tagasi, mõistagi varem veel “masu” ajal mindi majanduslikel põhjustel ja “et maailma näha”. Miks mitte Lääne-Euroopas õppida. Alles viimastel aastatel olen kuulnud juhtumitest, kus emigreerutakse, sest süvariigi surveõhkkond on iiveldama ajav või et siis jälle humanitaarvallas pole valitseva pseudoliberaalse, pseudovasakpoolse diktaadiga mittenõustujatel miskit võimalik ette võtta: https://arvamus.postimees.ee/8001536/aldo-maksimov-kumme-pohjust-miks-eestist-jalga-lastakse
Maksimovil olid Objektiivis kunagi päris head, pikemad artiklid: ajakirjanik, kes on igati kultuurne inimene. Euroopa kultuuri kullafondi autorid, keda ta mainib: Tšehhov, Rilke… Mis on sellele vastu panna noortel “tippintellektuaalidel”, keda ilmselgelt upitatakse arvamusliidriteks, sest nad on praeguse, allakäinud lääne kinnisideed omaks võtnud. Butler, Fouceault ja miks mitte Mary Daly.
Ei ole ju nendes Müürilehe kirjutistes mitte midagi originaalset: see Suur proletaarne kultuurirevolutsioon läänes jõudis meieni hilinemisega, need teooriakesed olid ammu-ammu välja kuulutatud (ja arukate inimeste poolt kummutatud; või siis neid oli palju kritiseeritud).
Sirbis socialia vallas 20 a tagasi, 15 a tagasi ei olnud suurt juttu tänapäev lääne reaalsusest. Eesti kultuurist kirjutati, nõukaaja mälestusi vesteti, vahel mõned artiklid, mis kritiseerisid Reformierakonna majanduspoliitikat vasakult.
Ent siis oli aeg küps kogu selle noorte antifade, feministide, antirassistide plejaadi esilekerkimiseks. Ja kõigest sellest sai kultuurimaastikul peavool. Ja sarnast maailmavaadet peegeldab peavoolumeedia, nad jätavad kõrvale vaid detailid (see jääb maksumaksja toel ilmutatavate agitaatorlike väljaannete hooleks).
“Sügavalt sümboolne”, nagu vanasti öeldi, et paari aasta eest tegid progrenoored antifa sümboolikaga protestiavalduse tõrvikurongkäigu vastu. Seegi asi on ju nii ilmselt läänest üles korjatud: aseaine pankrotistunud maoismidele-trotskismidele: pärast DDRi lõppu leidsid hungveipingi meelelaadiga noored Saksamaal viigilehe fantoomvõitlustes “fašismiohu” vastu (“Bomber Harris, Do It Again” ja mis kõik veel). Tea, mitu aastat läheb, kuni “meie omad” märtsipommitamist juubeldama hakkavad? Viimased 10 a on asi progresseerunud kiiresti, tegusalt…
Olge palun tähelepanelikum: jutt artiklis käib laste küüditamisest oma vanemate poolt. Seda sõna ei tasu üks ühele võtta, aga väikeste laste käest ju ei küsita, kui neid kaenla alla võetakse ja viiakse kodunt minema – haaratakse ja viiakse minema kuhugi Taisse või Hollandisse. Nii tehti eestlastega repressioonide ajal. Siit ka võrdlus.