Kunagi Joseph de Maistre’i ütles: „Toute nation a le gouvernement qu’elle mérite“ ehk igal rahval on valitsus, mida ta väärib. Prantsuse filosoof ja diplomaat pidas silmas Venemaad, kuid see tarkus kehtib ka meie kohta, seepärast alati, kui keegi kirub sõnu valimata eesti riiki ja valitsust, eeldagu hetkeks, et äkki on ta vapra anonüümse räuskajana just sellele võimule sobiv alam.
Sama kehtib ka televisiooni kohta – eesti telekanalid on täpselt sellised, nagu meie oleme ära teeninud. See, et ühed ja samad näod, kes rändavad erakanalist erakanalisse päevast päeva ja saatest saatesse, hõivasid oma rumalate naljade, lamedate laulukeste ja muu tühikargamisega veel ka riigitelevisiooni, räägib sellest, et meie kõik oleme leppinud sellise nahaalsuse ja madala latiga, mille alt telemeestel õnnestub ikka ja jälle läbi joosta.
Homme on isadepäev ja meie televaatajad hakkavad isuga vaatama ETV saadet Hommik Anuga. Täpselt aasta tagasi isadepäeval tulid sellesse saatesse endale lapsed ostnud tegelased ja homme on ju sama saatejuht ja sama tähtpäev, samas kui mees, kes julges kahelda aasta tagasi eesti isadele näkku paisatud süljeläraka sündsuses, kangutati ringhäälingunõukogu esimehe kohalt. Rahvas torises natuke ja pühkis oma juba palju selliseid lärakaid aktsepteerinud nägu salvrätiga. Liberaalid hõiskasid, et paras „homofoobile“, konservatiivid ka rõõmustasid, et paras endisele kommunistile. Aga äkki see ongi ühiskondliku lepituse retsept – et tühistame veel mõne inimese ja kõik on õnnelikud.
Kahtlemata väärib meie rahvas nõukakomöödiate muusikat leierdavat Kanal 2 uudistesaadet Reporter, eriti seda reedest. Eile sai jälle nautida mingit „edetabelit“, kus kõlasid mingid lood, mis lähevad meelest isegi mitte kohe pärast läbikuulamist, vaid juba esmakuulamise käigus. Ei ole seal hääli, ei ole muusikat, ei ole sõnu, ei ole mitte midagi – nagu oleks tegemist ühe lõputu sääsepirinaga vürtsitatud taustamüra limaga. Me oleme selle lõputu soigumise väärilised, sest just meile viidatakse Reporteris, et meie olevat selle helisaasta sinna valinud ja selle eest hääle andnud. Kui me tõesti oleme sellele surrogaadile oma hääled andnud, siis miks me arvame, et meie valik Riigikogu valimistel oli tegelikult parem?
Aga kõigi „uudiste“ krooniks oli Allan Roosileht, kes filmis mitmest küljest ja kommenteeris mingit Lasnamäe parkla juurde põõsastesse jäetud peldikupotti. See pott ületas Kanal 2 jaoks uudisekünnise ja vana DJ säras „suures tele-eetris“ lausa mitu minutit nii, et isegi säravvalge peldikupott kahvatus. Jäi napilt puudu sellest, et rõõmust pakatanud mees oleks hakanud seda seadeldist ka testima…
Kas see oli päris tipp või telekanalil on kanalisatsiooniks muutumise teel veel arenguruumi?
Ivan Makarov
07. november 2026


Vaat, hea et alguses kasutasite tsitaati: “Toute nation a le gouvernement qu’elle mérite”. AI ütleb jah et de Maistre’i oma, mitte Voltaire’i oma, nagu ma oleksin arvanud. Võimalik, et kuskil nii esitanudki. Viimastel aastatel aina rohkem inimesi kurdab mulle ühe, teise, kolmanda idiotismi üle (reeglina on need tulenenud kas korruptsioonist (valgete (st. punaroheroosade) jõudude totaalne poliitika- ja meedimonopol!) või siis L-Euroopa moenarruste orjalikust kopeerimisest). Mis mõlemad on otseselt seotud.
Minu vastus oli alati: “Ise valisime! Iga rahvas väärib oma valitsejat!”
– “Aga ma ei valinudki valimistel!?”
–“Siis luges nende hääl, kes valisid, ja nemad said oma valitsuse. Järgmine kord valitakse ehk Putin, sina jälle “mina-ju-kedagi-ei-valinud!” – tulebki Putin! Vegeteeri edasi oma “kõik-nad-on-ühesugused-mina-kedagi-ei-vali” moraalsetes kõrgustes!”
—
Ent tulgem eesti rahva orjaliku osa, vene быдло tasemel pimeda massi tasandilt intelligentsi juurde. Viimastel kuudel on mitmel korral pähe tulnud mõte: kui Jens Jaanimäge (cf. https://objektiiv.ee/app/uploads/2024/06/screenshot_2024-06-06-22-03-23-867_com.twitter.android-edit-696×1061.jpg ; https://objektiiv.ee/app/uploads/2024/06/screenshot_2024-06-07-05-26-12-967_com.twitter.android-edit-1-768×928.jpg)
“Njom-njom!”
haibiti teda peavoolusmeedias arvamusliidriks, kuigi tal polnud ainsatki originaalset ideed: aina lääne friikide jama epigoonlik kopeerimine.
Vikerkaares oli ühes numbris riigiteaduse tudengi Jaanimäe mahukas artikkel feminismist; samas numbris vanade tsivilisatsioonide tundja Espak oma tolle valdkonnaga.
ENT: kas samasse numbrisse oleks mahtunud mõne teise riigiteaduste tudengi 3. kursuse neiu või noormehe artikkel de Maistre’i “naftaliini järgi lõhnavatest teooriatest” (hinnang tema kohta nõukaaegsest kirj.-loo õpikust), aga ikka nagu positiivse retseptsiooni mttes: orgaaniline ühiskond, kiriku vaieldamatu juhtroll, monarhi ainuvõim kui korra tagaja?
Tsitaat: […] “le mal étant sur la terre, il agit constamment ; et par une conséquence nécessaire il doit être constamment réprimé par le châtiment ; et en effet, nous voyons sur toute la surface du globe une action constante de tous les gouvernements pour arrêter ou punir les attentats du crime : le glaive de la justice n’a point de fourreau ; toujours il doit menacer ou frapper.”
Kas avaldataks kellegi akadeemiline (seega palju tööaega nõudnud) artikkel ILMA kredentsiaalideta (nt. prantsuse filoloogia dokor, filosoofiamagister jne)? Kahtlen. Aga kraadita Jaanimäe hale lääne fukooliku plära kopeerimine on teretulnud (“vaba meedia ju!”).
—
Jah, lugesin de Maistre’it venekeelses tõlkes, prantsuse k. liiga kehv, aga milleks õppida, milleks end täiendada, kui rõhuv enamus tõlkeid tehakse paratamatult inglise keelest ja ses vallas hiilgavad Krista Kaera ja temataoliste kirjastustöösturite lemmikud: intellektuaalsed amööbid al la Liisi Rohtung…
Ja mitte ükski humanitaar ei protesti, ka need, kes nälgivad oma tõlkebroo ersats-tööotsadega (varsti vtab AI viimasegi!). Viimastele – osaku nad või 4 lääne keelt – ei jää miskit üle peale kassiiri, koristajakoha jne, aga Liisi Rohtung oma EN-C1 ja DE-A2-ga ilutseb edasi, vaat et saab kord kultuuritusministrikski (nõunikuks võtku mõni Varraku vms tipp-tõlkija: no vaesekestele on peale surutud selline tuumafüüsika keerukusega asi nagu Vene ajaloo raamatute (ingl. keelest eesti keelde) masintõlkimine: raske! raske! on seda va transliteratsiooni kätte saada – kontimurdev!).
Üks asi on sellise nüri apaatse rahvamassiga rääkimine. Teine asi on humaniora, mis koosneb meil (ent mitte (välis)venelastel) pea eranditult nahahoidjatest, šlikerdajatest ja saamameestest. Kui asi on nii, siis pikas plaanis päästa pole vist midagi.