Täna on EKRE häälekandjas Uued Uudised ilmunud Varro Vooglaiu lugu „Peavoolumeediast stratkommi: „sõltumatu“ ajakirjanik hakkab nõustama ebapopulaarset peaministrit“.
Jutt käib Delfis töötanud Raimo Poomist, kellest Vooglaid muuhulgas kirjutab: „Mees, kes varem töötas pikalt sõltumatu poliitikateemadele keskendunud ajakirjanikuna Delfis, saab ühtäkki peaministri kommunikatsiooninõunikuks ehk asub tööle riikliku stratkomi teenistuses.“
Kas ajakirjanik ei tohigi vahetada elukutset, minna poliitikasse, nõustada mõnda riigimeest? Kas ajakirjanik peabki tegema meediatööd pensionile jäämiseni või viimse hingetõmbeni? Kui näiteks mõni väljaanne läheb hingusele, kas selle töötajad peavad jääma igaveseks töötuteks? Kas ajakirjandus on midagi leepra moodi, et kõik sellega kokkupuutunud peavad olema elu lõpuni hüljatud? Kas näiteks Enn Eesmaa peaks olema praegu mitte Riigikogus, vaid ajaloo prügikastis, suud-silmäd häbü täüs?
Vikipeedia andmetel on Vooglaid üks Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks (SAPTK) rajajatest ja selle juhatuse esimees, aastast 2015 ka SAPTK uudiste- ja arvamusportaali Objektiiv üks asutajatest, tegevtoimetaja ja kolumnist.
Seega on tegemist ajakirjanduse vallas töötava tegelasega, lausa kolumnistist tegevtoimetajaga, kes läks samuti poliitilise erakonna teenistusse, mis alles hiljuti oli võimul ja soovib sinna naasta.
Miks mitte? Miks ei või Objektiivi tegevtoimetaja Vooglaid olla EKRE perekonna vaimne juht ja ringhäälingunõukogu liige? Las ta toimetab ja askeldab, isegi täna, Eesti lipu päeval.
Ivan Makarov
04. juuni 2025